Kogu tõde tarkusehammaste operatsioonist Londonis!

Alustan sellest, et enne kui sai opi aeg paika, käisin kahes erinevas haiglas, sest siin sellist protseduuri hambaarst ei tee. Olles kogenud, kuidas eestis hamba eemaldamine käib, peaks selleks olema ikka keegi, kellel on selleks füüsilised eeldused, et toores jõud selle tegevuse juures kulub marjaks ära!

Kohe oli selge, et üks tarkusehammas on liiga lähedal närvile, mis tähendab, et ma võin tunda valu ja kui närv saab kahjustada, siis jääb ebameeldiv tunne mind kogu ülejäänud elu saatma.

Esimesel haiglakülastusel pakuti kahte vōimalust, et kohalik tuimestus või üldnarkoos. Seda viimast ei pidanud mulle kaks korda pakkuma! Ja kuna minu kiire elutempo ei võimaldaks kahte eraldi oppi (ega ise ei tahaks ka), siis uurisin, ehk eemaldavad kaks kui juba eemaldamiseks läheb ja mul üks põdemine ja supi luristamine.
Arst oli päri, sest üks hammas tuli eemaldada alt, teine ülevalt ja teineteisega olid nad diagonaalis.

Opieelsel nädal oli närv sees, õudusunenäod ja söögiisu kadu kuulusid sinna juurde. Õhtu enne haiglasse minekut käisin külmutatud jogurtit ostmas paari kg jagu, et nädalavahetus kodus üle elada.

Haiglas pidin olema hommikul 7:45, süüa ei tohtinud südaööst ja juua peale kella kuut hommikul. Enne südaööd tormasin alla korrusele kööki, kugistasin alla kaks banaani nagu kunagi enam ei saaks süüa 😂😂😂, kell viis hommikul ärkasin , et juua liiter vett (no psühholoogiliselt olin ma täitsa läbi)

Minu armas kaaslane tuli minuga haiglasse kaasa, et mulle toeks olla. Haiglasse sõitsime umbes tunni ja väga me ei rääkinud. No mida ma jutustan kui süüa tahaks ja kõus loksub liiter vett.
Jõudsime haiglasse, liftiga minu osakonda, kus ma pidin nutma hakkama. Lihtsalt üks suur ruum/koridor, kus oli umbes 12 voodit, millele sai natukene privaatsust tõmmates kardinat ette. Ma ei teadnud kuhu poole joosta, privaatsust mida ma eesti haiglas olen kogenud oli null!
Siis toodi mulle opi riided ja põlvikud. Tõmbasin kardina ümber voodi, et siis väheke privaatsust saada ja kui opikitli selga saamine oli lihtne (sama riietus mis sünnitajatel), kuid põlvikutega oli lugu teine, no ei tule jalga, tee mis tahad, lõpuks peale kümmet minutit higistamist sain jalga, kuid siis oli kohe selge, et see on liiga väike ning mu jalg allapoole põlve kukub küljest verevarustuse puudumise tõttu, siis toodi muidugi suuremad, mida oli hoopis lihtsam jalga saada.
Tuli õde ja hakkas vererõhku mõõtma – ma viskasin voodisse ruttu pikali, muidugi paluti mul tagasi istuma tulla ja õde naeris, et ega te vist enne pole haiglas olnud? Tuli tunnistada, et sedasi küll mitte.
Edasi kontrolliti minu andmeid ja pandi võrud ümber käe ja jala, kus minu nimi ja sünnikuupäev. Viskasin õele nalja, et juhul kui minuga askeldavad praktikandid ja kogemata eemaldavad käe või jala, siis vähemalt teatakse kodustele need kaks kehaosa saata, sest need on märgistatud.

Saabus aeg opisaali minna, enne seda olin ma oma hoolitseva kaaslase ära saatnud, kes õhtul peale tööd lubas mulle järgi tulla.

Opisaal oli pisike tuba, mitte nagu filmides.
Viskasin opilauale pikali ning siis hakkasid kaks inimest minuga toimetama. Üks hakkas kanüüli kätte panema ja samal hetkel karjusin ma üle ruumi LAMMAS!!!! (Arstid ütlesid, et see on ruum kus võib vabalt ropendada) Miks ma lammas ütlesin, sest lastega on alati kokkulepe, et me ei vannu, ei ropenda jne, aga kui lööd varba ära võid karjuda LAMMAS!!!! Muidugi ma tundsin kuidas kanüül pandi valesti, kuid mind ei võetud kuulda. Edasi jutustasin ühe arstiga ja küsisin, et äkki kui juba narkoosis (kasutaks maksumaksjana kogu raha maksimaalselt),siis kohendavad kortse, tagumiku ja rindugi kui aega üle jääb? Aga nalja polnud, arst oli varasemalt aastaid töötanud era haiglas ilukirurgias ja ütles, et hambakirurgil ta ei laseks küll minu kallal rohke toimetada kui paberites ette nähtud, sest tulemused saavad olema kohutavad. Siis meenus mulle veel, et üks oluline asi,:” palun hoidke mu hambad alles, ma väga tahan neid endale saada, et hambahaldjas saaks tulla”, olin lastele lubanud, et vaatame, kas suuremate hammaste eest saab rohkem raha kui nende pisikeste piimahahammaste eest. Kahjuks minu jaoks jabur põhjus, kuid hambaid ma endale ei saanud ja selgus, et nende teade pole keegi kunagi küsinud, kuid hügieeni pärast ma neid endale ei saaks, kuid pandi topsi sisse ja sain näha ning pilti teha laste jaoks peale oppi. Siis tundsin, et nüüd on kõik, ütlesin veel, et narkoos hakkab mõjuma….

Järgmine hetk ärkasin kui mind sõidutati tagasi palatisse/koridori kus ma enne olin olnud. näidati kohe hambaid topsis ja öeldi, et kõik läks kenasti, ainult et lõigati põske sisse ja tehti üks õmblus. Sellest õmbluse asjast ei saanud uimasena aru, (hiljem kodus avastasin, et mul pole mitte kinni õmmeldud hamba eemaldamisest jäänud auk vaid hoopis põsk seestpoolt). Ma ei tundud valu ja küsisin, kas kindel, et hambad eemaldati? Näidati topsi hammastega.

Küsisin kohe süüa ja sain lõunasöögi. Ainus mida õde ütles, et kuuma toitu ei tohi süüa, seega ootasin, et jahtuks. Pool nägu oli täitsa surnud ja midagi ei tundnud. Sööma hakkates, tegin kõik pudiks kahvliga nagu väikesele lapsele. Lõunasöögi söömine võttis aega 45 minutit keskeltläbi ja vahepeal õde käis mind vaatamas ja naeris, et ma naudin ikka väga oma toitu – muidugi, sest mul polnud kuhugi kiiret. Sain kohe ka kotiga antibiootikumind järgnevaks viieks päevaks ja terve karbi valuvaigisteid. Küsisin, et kuna mul valu pole, kas pean valuvaigisteid võtma? Õde vaatas üllatunult ja ütles, et ei kui valu pole, siis pole mõtet võtta. Ainus mis tegi põrguvalu oli kanüül käes! Seda kahjuks ei eemaldata enne kui haiglast välja saan, sest kui midagi juhtub ja vaja ravimit anda, siis ei pea hakkama uuesti torkima.

Vedelesin terve päeva voodis, kuid kõige harjumatum oli see möll mis ümberrringi käis, ei mingit privaatsust. Kõik kirjad olid üleval, et ei tohi mobiiltelefone olla, kuid kõigil need vahet pidamata helisesid ja üle kogu ruumi, kõigil olid mitu külalist korraga, kaugel sellest kuidas kõike ette kujutasin.
Ajaviiteks olin võtnud kaasa kudumise (õde käis aeg ajalt mind vaatamas ja uuris, kas õhtuks on kampsun valmis), kuid olemin ruumis oli umbne ja akent lahti ei tohtinud teha, sest akendel olid kirjad, et oravad tulevad aknast sisse, seega hoida aknad kinni. Ise mõtlesin, et võibolla mõni narkoosi uimas või suurest hirmust enne oppi hüppab aknast alla.

Vahepeal olin saanud mitu sõnumit sisuga, et kas ma näen välja nagu hamster, või et kuidas supp ja jogurt maitsevad? Noh huumor mulle meeldib 😁 kahjuks pidin saatma pildi mida head ja paremat manustemas olin. Enne koju minekut eemaldati kanüül ja oli selge, et see oli valesti pandud, kogu käsi oli sinine ja kanüüli eemaldades verd purskas kõige otsesemas mõttes. Käsi tõmmati jubeda plaastriga kinni mida ei saanud pärast kuidagi ära!

Õhtul koju minnes oli kõik väga hästi ja külmutatud jogurtit sõin seepärast, et olin seda sügavkülma ostnud suuremal hulgal.

Paar päeva hiljem oli selge, et õmblusniit tuleb välja võtta, sest see kiskus ja tegi öösel põrguvalu ja see oli ka ainus kord kui võtsin valuvaigistit (neljas öö kodus).

Kuidas ma niiti eemaldasin?
See oli omaette akropaatiline tegevus, pintsettidega püüdsin sõlme välja lükata ja kuna see oli väga ebameeldiv protseduur ja kohe ei õnnestunud, siis magasin tunnikese, selle aja sees oli sõlm välja vajunud ja sain kenasti niidi ära tõmmata.

Seega võin öelda, et kui on võimalus lasta üldnarkoosis seda protseduuri teha, siis kindlasti minna seda teed. Stressivabam ja jääb ära see tunne, et koos hambaga eemaldatakse ka silmamuna suure ragina saatel.

Mõnusaid haigla kogemusi!

Kadi

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: