Nädalasest suusareisist kolmeks kuuks 24/7 hoidjaks.

28.06 täitus kaks nädalat kui olen tagasi Londonis, kuid kahjuks mitte kodus. Algul mõtlesin, et kirjutan kohe pikalt, et kuidas ikka oli elada täpselt 3 kuud kellegi teise pereelu 24/7. Tegelikult kirjutasingi valmis juba möödunud nädalavahetusel ja otsustasin oodata veel. Otsustasin seda mitte avaldada, sest esiteks on see meeletult pikk ja teiseks, kes see ikka viitsib lugeda.

Kes jägisid mul tegemisi märtsi keskpaigast, siis teavad, et olin broneeritud ühe pere poolt suusareisiks mis mõni tund enne lendu tühistati, sest Šveitsis alpid pandi kõik kinni. COVID-19 hakkas oma haardeid agresiivselt laiendama. Klient tegi kiire muudatuse ja puhkus sai uue asukoha väljaspool Londonit, kus perel on maamaja.

Olukord muutus riigis tundidega ning minu nädalast sai lõpuks kolm kuud ja seda lihtsalt seetõttu, et minu Londoni tööandja ei saanud pakkuda mulle nende juures elamisvõimalust ning mõlemad vanemad seadsid ennast sisse kodukontoris ja hakkasid jagama oma päevi kes millal laste eest hoolitseb (minu arvates said nad suurepäraselt hakkama, kuid kindlasti ei olnud see kerge, selles ma ei kahtle. Lapsed 5a ja 3a). Öö-perega läks halvemini, sest ema ei olnud kõige õnnelikum, et ma tagasi Londonisse ei läinud, kuid siinkohal polnud minul mitte midagi teha. Minu tööpiirkond Londonis on kõige suurema nakatumiste- ja surmade arvuga.

Pere kelle juures parasjagu olin vajas abi lastega 24/7, sest üks lastest on erivajadusega. Kohe kui tulid üleriigilised juhised ja kõigil kästi koju jääda, siis pere kellega pidin vaid nädala olema, pakkusid välja, et võiksin nendega jääda ning töötada 24/7 – ilma pikemalt mõtlemata võtsin pakkumise vastu. Tagantjärgi mõeldes oli see muidugi parim mis antud olukorras sai juhtuda, sest mina pole seda tüüpi, kes istuks lihtsalt kodus ja teeks mitte midagi (tegelikult seda poleks juhtunud, sest mul on alati midagi teha).
Meie esimesel nädalal maamajas jäin väga haigeks ning järgnevad paar nädalat töötasin, kuid ma isegi ei tea kuidas?!?! Esimese nädala lõpus sain sõnumi oma londoni öö-perelt, et neid prantsusmaalt külastanud pereliigmel oli tuvastatud COVID-19. Kuna mind pole testitud, siis ei tea ma siiani mis haigus mind tabas, kuid sellest ei jäänud ka teised majas viibinud puutumata.

Eluks vajalik oli kaasas pisikese kohvriga ning sinna kuulusid nii mõned raamatud kui ka lõnga, et saaks kududa-heegeldada. Paraku pidime tõdema, et aastaeg hakkas muutuma ning mul oli hädasti vaja suviseid riidedi ja jalatseid. Nii saigi paika pandud plaan ja auto mulle tellitud 13.04 hommikuks. Kõigepealt tund aega sõitu minu koju, kus kaaslane oli minu asjad elutuppa toonud ning sai võtta asju mida vaja teadmata ajaks. Kahjuks on mu kaaslasel immuunsüsteemi puudulikkuse haigus, millest tulenevalt on tema kõrges riskigruppis. Seega kui käisin kodus oma asju võtmas, siis lehvitas mulle ülevalt korruselt trepi pealt, kui ära läksin käis ta kõik ukselingid üle desinfitseeriva vahendiga. Edasi läksin peres töötava lapsehoidja juurde kellel oli samuti vaba (jah 24h hoolitsesid vanemad laste eest ise). Meie esimene plaan oli minna toidupoodi, see oli minul esimest korda peale kuud aega näha inimesi väljaspoolt maamaja ning poes polnud ma samuti käinud, sest kõik toodi koju kätte. Jah – mask ette ja poejärjekorda ootama, üks inimene iga kahe meetri tagant, poodi sisenedes puhastasid käed ja ostukäru. Mõtlesin asju valides, mida järgmisel hommikul tagasi maamajja sõites ja kodus peatus paludes oma kaaslasele viia. Internetipoed kahjuks uusi kliente ei võtnud juurde ning minu kaaslase ainus võimalus oli helistada kohalikku omavalitsusse ja palude sealsetel vabatahtlikel talle hädavajalik toidukraam osta (ilmselgelt ei palu ta endale lemmik küpsiseid või muud sellist meelehead osta vaid ainult hädavajalik), seega kuhjasin ma käru täis asju mis võiksid talle meelehead teha ja natuke tuju tõsta selles olukorras. Tõesti ma ei koonerdanud asju ostukärusse ladudes, sest kõike ostsin teadmata ajaks. Juba etteruttavalt võin öelda, et kaaslase üllatus oli muidugi suur. 🙂

Järgmisel hommikul sõitsime tagasi maamajja ja seda teadmata ajaks, minul oli kaasa pakitud veel lõnga ja raamatuid lisaks suvisele garderoobile.

Kadi

 

NB! Pilt on tehtud môni tund enne seda kui sain teada, et suusareis jääb ära.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: