Mida tähendab hoolitseda erivajadusega lapse eest.

Hommik
Algas nii kuidas jumal juhatas, see võis olla 4:40 või parimatel päevadel isegi 6:40 (seda viimast võis kolme kuu jooksul ühe käe sõrmedel kokku arvutada). Kui muidu võtab lastel ärkamine (nagu meil kõigil ilmselt) aega, siis tema puhul oli hoopis teisiti. Kui nägin kaamerast ja monitorilt (südamelöögid läksid üle saja), et laps juba tõuseb üles, siis pidin püsti hüppama, et jõuda tuppa enne kui tema reaktiivi kombel voodist välja lendab ja vastu ust prõmmima hakkab (uks oli keeratava lingiga ja seda ta lahti ei suutnud keertata, samuti olid aknad kinni lastud ekstra kruvidega, et laps neid lahti teha ei saaks mitte mingil moel).
Kõigepealt tuli öine mähe vahetada (kes teab milline mõju on kangetel ravimitel väljaheite lõhnale, siis teinekord võib see silmist pisarav välja kiskuda ja seda ilma liialdamata). Kui päevased riided seljas läksime alla korrusele mängutuppa vahel jäime ka tema tuppa ja panin telefonist tema lemmiklaule mida kuulas pannes pea mulle sülle kui põrandal istusin. Tol hetkel oli tema lemmikuks laulud multifilimist Moana (kui panna youtube Moana songs otsingusse tulevad kõik lood välja ja need on väga head) ja Trolls Holiday multikast laul “Love Train”. Muusikat ta tõsiselt armastas ja kui panid temale meelepärased lood, siis istus/oli pikali või tantsin lugude järgi.  Kell seitse oli ravimite ja hommikusöögi aeg. Selleks ajaks oli üles ärganud ka noorem laps kes sai “lock down” ajal kaheseks. Kui algul ajasin näpuga järge millist ravimit kui palju, mis kell ja mis päevadel, siis võin endale õlale patsutada, et kuuga oli mul kõik selge ja käe sisse harjunud.
Erivajadusega lapsel oli diagnoositud epilepsia, nõrgad lihased (temast saaks ideaalne kondiväänaja kui keegi näeks kuidas ta endal riideid seljas ära võtab), kõne väga vähene tema ea kohta ja veel terve rida muid probleeme mida nelja aastasel diagnoosida ei saa. Minu silmis ei mängi mingit rolli millised on diagnoosid kuni ma suudan lapsega ühise keele leida ja olla kindel, et me teeme asju mis teevad lapse õnnelikumaks.

Üks hea asi UK-s on näiteks see, et koolid peavad võtma erivajadusega lapsi igal aastal teatud hulga. Muidugi tähendab see seda, et lapsel peab olema eraldi tugiisik kes kõiges aitab ja toetab (konkreetse lapse puhul paneks õpetaja ameti maha juba peale esimest tundi ja saaks eluaegse trauma sellest kogemusest).

Natukene sellest kuidas kodused toimetused välja näevad. Kui mina tühjendasin nõudepesumasinat, siis tema oli juba hakanud sahtleid tühjendama ja lemmikuks oli tal puulusikas millega said lusika ulatus kaugusel olevad isikud päris tihti obaduse vastu sääri. Söögikorrad nägin välja sellised kus püüdsin meeleheidlikult lapsele selgeks teha, et süüakse kahvli või lusikaga – tema armastas kõike kätega süüa ka jogurtit. Vahel saatis mind siiski ka edu ja jõudsime kaubale söögiriistade kasutamise osas, kuid kui hetkeks pöörasin pilgu olid käed uuesti taldrikus. Kord sai lapsel kannatus minuga otsa ja väänas täiesti korraliku tugeva kahvi kõveraks sekunditega, tema kahjuks polnud see viimane majapidamises.
Õue minek võis temaga kujuneda tragikoomiliseks, palusin panna jalga sokid ja jalatsid, minnes ise kööki veepudelit täitma. Tagasi jõudes kõigest mõni minut hiljem seisis koridoris porgandpaljas laps ja riideid enam selga panna ei tahtnud. Nuta või naera, aga tal oli jõudu rohkem kui mõnel kümne aastasel! Siis tuli teda motiveerida õue minema näiteks sellega, et läheme eeslite juurde (naabritel olid kaks eeslit, keda laps sai rohu või porganditega sööta), otsime metsast mõne suurema puuroika, läheme liumäele maja juures pargis või kasvuhoonesse tomateid ja piparmünti kastma (vee vastu oli tal eriline nõrkus) vahel ütles ise mida ja kus teha tahab. Õues käimised olid kergelt öeldes ettearvamatud, sest tema lemmikuks oli tööriistad just suured labidad, harjad, rehad (laste omadis pakkusin, kuid need jättis alati kõrvale). Esimesel kuul maamajas oli tema lemmikuks mullahunnikust alla laskmine, mullas kaevamine ja loopimine, see õnn oli küll üürike, sest aednik ajas herne peenarde jaoks hunniku laiali, kuid see ei tähendanud, et peenardes poleks saanud kaevata. Ma parem sellest ei räägi millised lapsed peale igan mullahunnikus püherdamist välja nägid, aga minu jaoks oli oluline, et neil oli tore! Pesumasina olemasolust oli teadlik ja tegelikult kui jätsime kombekad koridori rippuma oli järgmisel hommikul tuli lihtsalt harjaga kuivanud pori ära pühkida ja taas sai välja minna. Maal elamise rõõmud, pole vaja lapsi üles vuntsida igal hommikul nagu oleks pühapäevane kirikusse minek (linnas peab esinduslik välja nägema iga päev, muidu vaadatakse su peale viltu, et kas sul pole aega laste kombekaid pesta).

Kolme kuu sisse mahtus aastaaegade vahetumine ja kevadest sai suvi. Jah, mul oli hea meel, et riideid pidi lastele selga panema minimaalselt ja igapäevane võitlus mütsi peas hoidmise või jalatsite jalga jätmisega oli läbi. Kõigil lastel on vist lemmikjalatsid kummikud ja seda ka süda suvel 35 kraadise kuumusega.  Kasvuhoone juurde panime üles laste basseini. Kui tahtsid mõnusat pärastlõunat, siis basseinis hullamine karanteeris selle 100%. Suuremale lapsele tuli kogu aeg meelde tuletada, et peadpidi vee alla ei jääks, see oli tema nõrkus. Saime ka ühe atraktsiooni lisaks basseinile. Toru kus jooksis vesi sisse ning pidid hoogu võtma ja täispuhutud pisikese kummimatt käte all ning kõhuli sisse püüdma liuelda. Olen selline, et peab ju lastele kõik ette näitama ja ise ära proovima…. tulemus oli sama kui hüppad kõhukat vette, aga siinkohal tuleb eraldi välja tuua, et minu eneseohverdus oli seda väärt, sest KÕIK kaasa arvatud lapsed irvitasid minu soorituse üle väga pikalt ning iga kord kui läksime basseini juurde tahtsid lapsed, et ma torust liugu laseks (ma piirdusin selle ühe korraga)!
Uskumatu kiirus…. toon siia näiteks, et kui käisime väljas ja olin mõlema lapsega üski, siis pisem (2a) liigub 2km tunnis ja suurem (4a) 200km tunnis…. siis polnud muud kui haarasingi väiksema kaenlasse, et suuremale järgi tormata.

Suuremal lapsel puudus igasugune ohutunne ja 95% ka valutunne ilmselt, sest temaga juhtus pidevalt midagi. Kord tõmbas ta endale jala peale suure vanaaegse kivist päikesekella mis tegi jalale päris palju liiga ja see oli natuke paistes ning läks ka väheke siniseks. Kivimüüril jalutamise vastu oli tal nõrkus, kukkus sealt õnnetult alla teisele poole müüri võpsikusse kui nuttu oli peale seda vähe ainult ehmatuse jagu ilmselt. Ühel õhtu jäi isaga maja ette kui parasjagu oli käsil survepesuriga majaesiste tänavakivide pesu, juba oli ta sõrme survepesurisse pistunud (keegi täpselt ei näinud kuidas see juhtus). Tegemist oli õnneliku õnnetusega, sest survepesuris olnud kemikaalid oleks võinud teha palju pahandust, kuid meil läks õnneks ja nädalapäevad hiljem peale mitut korda päevas küünealuse puhastamist tuli küüs ära (või näris laps küüne ära). Küüne all olnud nahk oli kenasti kasvanud ning ei veritsenud. (tõenäoliselt peaks kasvama uus küüs, kuid seda näitab juba aeg). Pargis oli super äge kahe erineva luimäega mängumaja. Suuremast liumäest ei tahtnud isegi alla lasta, kui laps armastas kõhuli alla tulla ja vahel oli ta nii kiire, et lasigi pea ees kõhuli liumäest alla ning ilmselgelt sai ta ka haigel lõuale/kõhule. Õnneks jäi lõug terveks ja mäng jätkus. Ma ei hakka siia isegi mitte kirjutama kui palju pisemaid traumasid laps sai oma 200km/h liikumiskiirusega ja ilmselt ei meenukski kõik enam.

Milliseks kujunes olukord kui erivajadusega laps ei saanud mida tahtis?
Tema peaminem asi mida kogu aeg nõudis oli vaadata telekat ja teatud kindlaid multikaid (teleka aeg oli õhtupoolikul kella neljast umbes kuueni). Juhul kui ta oma tahtmist ei saanud (ja seda ta tõesti ei saanud), siis võis ta sulle kallale tulla, lüüa, hammustada ja lõpuks läks ta endast nii välja ja röökis nii et kogu küla võis kuulda.

Õhtul vannitamine oli omaette sport, sest laps tahtis kogu aeg sukelduda, mis oli muidugi eluohtlik ning varasemalt olid tal krambid vannis sedasi tulnud. Öösel jälgisin kaamerat ja montori. Kui lapse südametöös toimus muutusi pidin olema valmis sekkuma (olenevalt olukorrast kas ravimitega, kuid tihti piisas asendi muutmisest).

Kõik kes on hoolitsenud erivajadusega lapse eest või kellel on endal kodus erilist hoolt vajav laps teavad, et tegelikult saab ka palju nalja ning mõni päev on eriti hea. Kindlasti oli üheks suureks edasiminekuks kui leidsin internetist eriti tugeva ja vastupidava närimiskaelakee, sest laps näris oma küüned verele ning üks küüs oli tal just paranemas põletikust mis oli vajanud kirurgilist sekkumist enne “lock down” saabumist. Teine tõsiselt suur edasiminek oli see, et laps hakkas ise wc käima ning “õnnetused” olid väga harvad.

Parimad olid need hetked, kui lugesin lastele raamatuid ja mõlemad kuulasid suure huviga. Suuremale lapsele meeldis eriliselt see kui lugesin iga tegelase eri häälega, siis kõkutas ta naerda nii, et vähe polnud. Meil oli iga päev ka neid hetki kui oli palju kallistamist ja musisid. Laps küsis tihti, et kas sa oled õnnelik või kurb?
Kui sul on empaatiavõime ja armastad loomi, siis oskad sa erilist tähelepanu vajava lapsega hakkama saada, sest nad võivad olla väga ettearvamatud, kuid sa tead, et neil puudub enda üle kontroll ja nad ei tee seda sihilikult, et sinu piire ja kannatlikkust proovile panna.

Kui suur on õe-venna armastus?
See on midagi sellist mida ei saa panna sõnadesse. Minule teadaolevalt puudub ka mõõtühik selle mõõtmiseks. Suure venna suurim fänn oli tema pisike õde. See sära mõlemi silmis hommikul kui ärkasid küsisid esimese asjana teineteise järgi. Kuigi palju tuli ette kus suurem tõukas pisemat, siis siinkohal ei tasu jätta mainimata, et väiksema käed mängisid venna provotseerimisel suurt rolli. Meil oli selline kuubik mille peale sai panna erinevaid loomi ja siis kuulata lugusid, kui pisemal oli kiusuuss sees, siis ta krabas parasjagu mängiva looma ja pani sellega jooksu, muidugi läks sellest lahti suuremat sorti draama ning pisaraid polnud vaja kaua oodata (täiesti asendamatu ja lollikindel ning maha kukkudes ei purunenud – ega me meelega seda loopima ei hakanud) https://tonies.com Kui vennal olid krambid ja nendest välja tulemine või taastumine võttis aega, siis õde oli alati kõrval ja rääkis kuidas venna ei tunne ennast hästi ja kallistas-musitas. Pisem oleks ilmselt oma kõige kallima mänguasja ka loovutanud kui selleks vajadus peaks tekkima, küll aga polnud jagamise suuremeelsusega nõus vanem laps. Kui küsisid, kas sa jagaksid oma magneteid minu tuli kiireks vastuseks “EI” ja sellega olid jagamise teemad lõpetatud.

Olen üdini aus, et viimased kuu aega maamajas, olid väga rasked just vaimselt, kuigi füüsiline keha hakkas ka järgi andma – neid päevi kus kergenudseks peatäie nutsin oli rohkem kui üks ja see aitas natukene ikka. Tavaliselt oli mul hommikuti 3h vaba (magasin öisest ärkvel olekust), pärastlõunal 3-4h ja nädalavahetustel oli üldiselt päevasel ajal natuke rohkem vaba aega. Kui ma parasjagu ei maganud, siis tegin kirja- või videokõne teel nõustamisi. Mitme perega suhtlesime hoopis öösel, sest kõigil lapsed magasid ja mina sain kõigile küsimustele kohe vastata.

Üks asi mida ma õppisin kolme kuu jooksul oli kannatlikkus, see on nüüd ilmselt kõrgem tase kannatlikkuses ja asjdel lihtsalt minna lasta ilma, et mul oleksid juuksed hallid ning närvirakud olematud.

Pilte ja videosid lisasin Instagrammi kontole kadiandbabies

Kadi

 

Nädalasest suusareisist kolmeks kuuks 24/7 hoidjaks.

28.06 täitus kaks nädalat kui olen tagasi Londonis, kuid kahjuks mitte kodus. Algul mõtlesin, et kirjutan kohe pikalt, et kuidas ikka oli elada täpselt 3 kuud kellegi teise pereelu 24/7. Tegelikult kirjutasingi valmis juba möödunud nädalavahetusel ja otsustasin oodata veel. Otsustasin seda mitte avaldada, sest esiteks on see meeletult pikk ja teiseks, kes see ikka viitsib lugeda.

Kes jägisid mul tegemisi märtsi keskpaigast, siis teavad, et olin broneeritud ühe pere poolt suusareisiks mis mõni tund enne lendu tühistati, sest Šveitsis alpid pandi kõik kinni. COVID-19 hakkas oma haardeid agresiivselt laiendama. Klient tegi kiire muudatuse ja puhkus sai uue asukoha väljaspool Londonit, kus perel on maamaja.

Olukord muutus riigis tundidega ning minu nädalast sai lõpuks kolm kuud ja seda lihtsalt seetõttu, et minu Londoni tööandja ei saanud pakkuda mulle nende juures elamisvõimalust ning mõlemad vanemad seadsid ennast sisse kodukontoris ja hakkasid jagama oma päevi kes millal laste eest hoolitseb (minu arvates said nad suurepäraselt hakkama, kuid kindlasti ei olnud see kerge, selles ma ei kahtle. Lapsed 5a ja 3a). Öö-perega läks halvemini, sest ema ei olnud kõige õnnelikum, et ma tagasi Londonisse ei läinud, kuid siinkohal polnud minul mitte midagi teha. Minu tööpiirkond Londonis on kõige suurema nakatumiste- ja surmade arvuga.

Pere kelle juures parasjagu olin vajas abi lastega 24/7, sest üks lastest on erivajadusega. Kohe kui tulid üleriigilised juhised ja kõigil kästi koju jääda, siis pere kellega pidin vaid nädala olema, pakkusid välja, et võiksin nendega jääda ning töötada 24/7 – ilma pikemalt mõtlemata võtsin pakkumise vastu. Tagantjärgi mõeldes oli see muidugi parim mis antud olukorras sai juhtuda, sest mina pole seda tüüpi, kes istuks lihtsalt kodus ja teeks mitte midagi (tegelikult seda poleks juhtunud, sest mul on alati midagi teha).
Meie esimesel nädalal maamajas jäin väga haigeks ning järgnevad paar nädalat töötasin, kuid ma isegi ei tea kuidas?!?! Esimese nädala lõpus sain sõnumi oma londoni öö-perelt, et neid prantsusmaalt külastanud pereliigmel oli tuvastatud COVID-19. Kuna mind pole testitud, siis ei tea ma siiani mis haigus mind tabas, kuid sellest ei jäänud ka teised majas viibinud puutumata.

Eluks vajalik oli kaasas pisikese kohvriga ning sinna kuulusid nii mõned raamatud kui ka lõnga, et saaks kududa-heegeldada. Paraku pidime tõdema, et aastaeg hakkas muutuma ning mul oli hädasti vaja suviseid riidedi ja jalatseid. Nii saigi paika pandud plaan ja auto mulle tellitud 13.04 hommikuks. Kõigepealt tund aega sõitu minu koju, kus kaaslane oli minu asjad elutuppa toonud ning sai võtta asju mida vaja teadmata ajaks. Kahjuks on mu kaaslasel immuunsüsteemi puudulikkuse haigus, millest tulenevalt on tema kõrges riskigruppis. Seega kui käisin kodus oma asju võtmas, siis lehvitas mulle ülevalt korruselt trepi pealt, kui ära läksin käis ta kõik ukselingid üle desinfitseeriva vahendiga. Edasi läksin peres töötava lapsehoidja juurde kellel oli samuti vaba (jah 24h hoolitsesid vanemad laste eest ise). Meie esimene plaan oli minna toidupoodi, see oli minul esimest korda peale kuud aega näha inimesi väljaspoolt maamaja ning poes polnud ma samuti käinud, sest kõik toodi koju kätte. Jah – mask ette ja poejärjekorda ootama, üks inimene iga kahe meetri tagant, poodi sisenedes puhastasid käed ja ostukäru. Mõtlesin asju valides, mida järgmisel hommikul tagasi maamajja sõites ja kodus peatus paludes oma kaaslasele viia. Internetipoed kahjuks uusi kliente ei võtnud juurde ning minu kaaslase ainus võimalus oli helistada kohalikku omavalitsusse ja palude sealsetel vabatahtlikel talle hädavajalik toidukraam osta (ilmselgelt ei palu ta endale lemmik küpsiseid või muud sellist meelehead osta vaid ainult hädavajalik), seega kuhjasin ma käru täis asju mis võiksid talle meelehead teha ja natuke tuju tõsta selles olukorras. Tõesti ma ei koonerdanud asju ostukärusse ladudes, sest kõike ostsin teadmata ajaks. Juba etteruttavalt võin öelda, et kaaslase üllatus oli muidugi suur. 🙂

Järgmisel hommikul sõitsime tagasi maamajja ja seda teadmata ajaks, minul oli kaasa pakitud veel lõnga ja raamatuid lisaks suvisele garderoobile.

Kadi

 

NB! Pilt on tehtud môni tund enne seda kui sain teada, et suusareis jääb ära.

Taskuraha ja lapsed

Eelmisel nädalal kohtusin ühe armsa emaga. Peres kasvab kaks toredat poissi vanused 7 aastane ja 10 aastane. Tegemist on väga kiire elutempoga Londoni südamse elava perega kus ema on kunstiinimene ja isa muusik. 

Meie jututeema läks eriti põnevaks kui ema rääkis, kuidas poisid taskuraha küsivad. Mul tekkis kohe huvi, et kuidas on nad selle küsimuse lahendanud ning kui palju siis antakse? Selgus, et raha antakse üldiselt korra nädalas või siis kui lapsed küsivad, kuid paika ei ole pandud summat, ehk sularaha mis parasjagu juhtub olemas jagatakse poiste vahel ära. 

Peamine põhjus miks ema kodus oma meesperega rahulolematust üles näitab on see, et ta teeb kõik asjad ise või siis on kodus kõik tegemata, sest teda on vaid üks.

Minu järgnevate soovituste peale läks ema sedavõrd rõõmsaks, et ta ei suutnud ära oodata kui poisid õhtul magama lähevad, et siis neid hommikul üllatada toreda kirjaga pudrukausis, kuidas edaspidi taskuraha lunastamine käib. 

Kõige lihtsamad asjad mida ülaltoodud vanuses lapsed saavad väga edukalt teha ja pole oluline kas tegemist on poiste või tüdrukutega:

  • Kõik sokid sahtlitest paarilistega kokku panna (järele jäänuid saavad kasutada tolmulappidena tõmmates need endale käe otsa).
  • Pesu sorteerimine värvide järgi ja pesu masinasse panemine (villane ja siid kindlasti eraldi hunnikusse panna), pesu kuivama riputamine ja hiljem triikimist mitte vajavad asjad otse pesurestilt kokku voltida (õpetada, kuidas pesu voltida), õigesse kappi/sahtlisse ja triikimist vajavad asjad pesukorvi.
  • Pesu triikimine (õpeta lapsed pesu triikima. Pere kus töötasin aastaid 7 aastane triikis pesu ja nooremad olid abiks voltimisel ja kappidesse sorteerimisel).
  • Tolmuimejaga tolmu võtmine, põrandate pesu.
  • Tee köögitoimkonna nimekiri mis päeval keegi sulle appi tuleb ja korra nädalas lase lastel teha toidukord (olgu selleks siis võileivad või pizza).
  • Nõude pesu/kuivatamine ja kappidesse tagasi omale kohale panemine.
  • Jalatsite eest hoolitsemine, et need oleksid alati puhtad ja korras järgmiseks päevaks (igaüks enda omad).
  • Õhtul riided valmis järgmiseks päevaks.
  • Mänguasjade sorteerimine. Anna lastele 30 minutit valida välja nende lemmik 10 mänguasja mida soovivad alles hoida ja siis ülejäänute puhul otsustage koos, kas selle võiks kellelegi teisele edasi anda/alles hoida/annetada heategevuseks ning katkised asjad hoopis ära visata.
  • Riidekapist välja sorteerida väikeseks jäänud ja katkised riided. (minu kogemus on näidanud, et see on üks laste lemmik tegevusi).

NB! Pane kirja iganädalased asjad ja siis jäta paar punkti asjade jaoks mis muutuvad iga nädal. Näiteks talvel lume rookimine või riiete sorteerimine korra kuus. (tee endale nimekiri asjadest mis käivad plaanist läbi korra kuus ja siis need asjad mis on hooajalised). 

Selleks, et kodus kõik toimima saada, tuleb emal/isal teha graafik kes millal mida teeb, et kõik tegevused ei kuhjuks pühapäeva õhtusse, vaid oleksid võrdselt jagatud päevade peale. 

Kui väiksemate lastega umbes viie kuni kuue aastaste puhul aitab sellest kui teha kleepsude kogumine ja kui on kogutud kokku teatud hulk kleepse on mingi hind sellel (olgu selleks kas üllatusmuna või kinoskäik, kuid motivatsiooni tuleb hoida). 

Kui suuremate laste puhul 7+ aastat on teemaks raha, siis tihtipeale ei teata kui palju peaks andma, kas üldse peaks andma jne. See kui palju antakse on täiesti iga pere peresisene asi, kuid soovitan olla mõitlik selles osas. Näiteks kui laps on 7 aastane, siis võiks iga vanuseaasta kohta ühe euro arvestada kuus. Soovitan jagada 7 eurot nädalate peale, ehk korra nädalas saab laps oma taskuraha kui on täidetud tingimused mis on üles kirjutatud. Kui sel nädalal jäi midagi tegemata, siis võib selle tegemata asja võrra kärpida taskuraha summat. Kes nüüd mõtlevad, et neil on lapsed teismelised ja näiteks 15 aastasele viisteist eurot kuus oleks justkui naljanumber, siis soovitan teha nimekiri nendest töödest millega oleks võimalik teenida lisaraha. Olge koos loovad ja aita koostada reklaam lapsel, et viib naabrite koera jalutama ning saaks sellega natukene lisa tasuraha teenida. Kui Sinu laps armastab kududa või mõnda muud käsitöö asja teha, siis aita tal luua oma pisike firma või uurige kus on erinevad turud kus saaks oma tehtud asju müüa. (jõuluturg, erinevad laadad jne). Vanavanemad armastavad lastelastele raha anda, kuid laps on rohkem motiveeritud, kui tema käsitööna asju ostavad ka pereliikmed ja sõbrad ning vanavanemad on oma raha investeerinud targalt lapselastesse. 😉
Eraldi tasuks siiski jätta kooli ekskursioonide taskuraha, mis võiks olla kokkuleppeline ega puutu igakuisesse taskurahasse.

Kui hakkad lapsele taskuraha andma, siis kindlasti õpeta kuidas seda raha otstarbekalt kasutada ja kas võiks teatud summa hoopis panna eraldi, et tulevikus oleks ülikooli raha või hoopis mõneks suuremaks investeeringuks. Õpeta lapsi suurelt unistama ja õpeta kuidas unistused ei peaks ainult unistusteks jääma. Kui laps tahab midagi, kuid sa keeldud seda ostmast, sest sinu silmis on see raha raiskamine, siis soovitud asja jaoks võib ta oma taskuraha koguda ja kulutada, sellisel juhul mõtleb laps hoolega, kas tal seda asja ikka on vaja. 😉 

Õpetades lastele raha väärtust ja seda kui palju peavad nad selle saamiseks vaeva nägema lood sa vundamendi selleks, et nad ei oleks tulevikus kiirlaenude-, krediitkaartide- ja pankade orjad. 

Postituses olev pilt pärineb emalt kellele andsin nõu ja poisid said sellised toredad üllatused hommikul pudrukausist 😄. 

Tulemus – ema/isa on rõõmsad, lapsed näevad vaveva taskuraha nimel ja kodu saab toimima kui väikeettevõte. 

Ärge kasvatage oma lastest lumehelbekesi vaid õpetage neile iseseisvust.

Kadi 🙂

Laste halvas seisukorras hambad!

Laste hambahügieeni harjumuste välja kujunemise eest ei vastuta mitte laps vaid lapsevanem.

Arvasin lihtsameelselt, et suuhügieeni probleemid ja suure suhkrusisaldusega toitude/jookide manustamine lastele on vaid Brittide ja Ameeriklaste teema, kuid ei ole!

Eestit külastades kohtusin ühe imetoreda perega, kus hakkas kohe silma viie aastase esihambad, nende seisukord oli väga halb. Kohtumise ajal anti lapsele suur kott komme mis ta ka kõik ära sõi. Ühel hetkel ma küsisin, et kas nad on hambaarstil käinud ja kuidas Eestis üldse selliste hammaste ravi välja näeb? Selgus, et alles oli hambaarsti külastatud, kuid laps ei teinud suud lahti ning arst sellest ka probleemi ei teinud, ehk siis ülevaate saamine suus toimuvast jäi ära. Palusin vanemate luba lapsele suhu vaadata ning minu õnneks oli laps koostöövalmis, vastu vaatasid suured hambaaugud ja mina ei suutnud uskuda mida ma näen! Laps oli kõigest viie aastane!!!!

Hambaprobleemid ei tule üleöö ning seal on alati tagamaid mida uurides saan aru, et tegemist ei ole mitte pärilikkusega (selle taha poetakse palju, et meil kõigil peres on kehvad hambad), tegelikult näitab, et halvad toitumisharjumused ja suuhügieenile ei pöörata tähelepanu, ka hambaarsti ei külastata regulaarselt vaid tõesti kui juba hammas valutab.

Üks asi mida sa saad teha oma lapse hammaste heaks, ära anna magustatud jooke, magusaid jogurteid või mida kõike veel enne magamaminekut, et laps pannakse voodisse pudeliga mis on siis täidetud ülalnimetatutega.

Kui tihti käia kontrollis?
Olenevalt sellest mida hambaarst soovitab, kuid korra aastas, kui arst on öelnud, aga kindluse mõttes kaks korda aastas, sest nii saadakse kohe jaole kui millelgi tuleb silma peal hoida. Soovitan laste puhul, et tekiks harjumus ning ei oleks hirmu – käige iga kolme-nelja kuu tagant hambaarsti juures. Esiteks harjutakse arstiga ja nähakse, et hambaarst ei ole “kole koll”, kes ainult puurib ja tõmbab hambaid suust välja.
Üks nipp mis on veel, et lapsel kellel on hirm hambarsti ees – ära saabu hambaarsti kabineti ukse taha väga varakult vaid mine näiteks täpselt kui on sinu aeg käes, sest nii maandad stressi ja kui keegi on arsti juures kellel just puuritakse/tehakse süsti ning tuleb nuttes välja, siis võid enam kui kindel olla, et laps ei tee suud lahtigi kabinetis.

Soovitused:
*Üks asi mida sa saad teha oma lapse hammaste heaks, ära anna magustatud jooke, magusaid jogurteid või mida kõike veel enne magamaminekut, et laps pannakse voodisse pudeliga mis on siis täidetud ülalnimetatutega.

*Esimese hambaarsti külastuse võid teha juba siis kui esimene hammas on tulnud.

*Käi regulaarselt kontrollis, harjuta last 3-4 kuu tagant hambaarsti toolis ja keskkonnaga.

*Vaata üle toidulaud, pea meeles, et lapse jook on vesi!

*Ära lase lapsel üksi hambaid pesta vaid aita, et kõik raskesti ligipääsetavad kohad saaksid kenasti pestud. Selleks, et kindlaks teha kui hästi hambaid pesete on müügil väikesed tabletid mida suus puruks hammustades muudab värvi ning rohkem pesu vajavad kohad tulevad välja.

*Pane kraanikausi kõrvale pisike liivakell, et laps teaks kui kaua tuleb hambaid pesta. Pese hambaid 2x päevas, et kindlaks teha, kas ikka on meeles püsinud pane pisike paber seina peale, kuhu saab peale igat hambapesu kleepsu kleepida.

*Valige koos lapsega hambaari ja veendu, et hambapasta oleks vastavalt lapse eale. Oluline on ka see, et kui lapsele ei meeldi piparmündi maitseline hambapasta, siis leia mõni muu maitse, sest viimane asi mida sa tahad, et hambapesu oleks vastumeelne. Jälgi, et lapsele hambapasta sedavõrd palju ei meeldi, et ta juba paari pesukorraga terve tuubi ära tarbib (mul on selline tore kogemus olemas 😄).

*Ära räägi kodus hambaarstist õuduslugusid ja ära hirmuta last! Lugege koos toredaid raamatuid hammaste teemal ja tekita hoopis suur huvi hambaarsti külastada. Räägi kui palju mõevaid asju on hambaarsti kabinetis ja kuidas tooliga saab sõita (ole loov).

Lisan siia ühe youtube video kus räägitakse laste toitumisest ja hammastest ja sellest milleni viib hammaste eest mitte hoolt kandmine – mõtlemisainet kõigile lapsevanematele. https://www.youtube.com/watch?v=c2EJ6_0iq7k

Lisaks artikkel mis ilmus eestis hiljuti laste hammaste teemal:
https://tervis.ohtuleht.ee/…/hambad-lagunevad-kui-palju-mak…

NB! Pilt pärineb minu isiklikust fotokogust.

Kadi

Itaalia reis

Kes on juba varasemalt lugenud blogi või postitusi Kadi ja Beebid facebooki lehel teavad, et reisin peredega kaasas.

Eile varahommikul Londonis lennujaamas kohtusin perega, et lennata Itaaliasse. Pildid selle loo juures on minu enda tehtud ja Como järv on imeline, kuid räägin sellest kuidas meie reis läks.

Kohvrid ära antud suundusime äriklassi lounge-i. Suurema lapse (peaaegu kolmene) jälgin, et ta alati hommikusöögi sööks, sest pärast on asjad hullud ning seda saab täiesti vältida. Apelsinimahl ja kaks rosinarulli ning pool sarvesaia söödud oli aeg suunduda meie väravasse.

Saime ilusti ennast oma kohtadele lennukis istuma kui mulle ulatati pisipiiga (kaheksa kuune), kellel oli väsimus võimust võtnud. Kuna reisisime äriklassis oli meil piisavalt ruumi. Koht meie kõrval oli tühi, kuid vahekäigu pool istus keskealine meesterahvas. Olgu siin kohal ära märgitud, et lapse nutu peal saatis ta minu suunas väga pahaseid pilke, kuid samas kui laps hakkas uinuma hakkas meesterahvas oma sõrmi nipsutama ning piigal olid silma kohe suured. Lõpuks piiga uinus ja siis soovis ema, et annaksin magava lapsel talle ning tegeleksin suuremaga.

Ema istekoha taga oli tühi koht ja palus, et ma istuks sinna ning tegeleksin suurema lapsega. Mul pole kunagi olnud probleemi tegevuste leiutamiseks reisimise ajal. Suur värviraamat ja pinal pliiatsitega on hea ajaviide mida koos teha. Taas oli meie kõrval tühi koht ja aknaalusel kohal istus üle keskea proua. Hakkasime värviraamatut värvima ning vaikselt lobisema piigaga (ta teab, et reisi ajal peab austama teiste rahu ning sosinal räägime). Kuna kahe istme vahel oli laud pandud ja pool sellest lauast olime enda alla võtnud ei paistnud minu silmis probleem, küll aga ei olnud sama meelt akna all istuv proua. Äkki lajatas ta oma ajalehe keset meie värviraamatut! Mis seal ikka tõstsin ajalehe kenasti vabale pinnale laual, mille peale proua närv ütles üles ja küsis, et kus on teie ametlik istekoht? Mina, et piiga oma on teie ees kus ema beebiga on kõrvalistmel. Selle peale läks hääletoon pagaseks ja küsis, et kus on minu ametlik istekoht mille peale laste ema pööras ringi ja ütles koha numbri. Proua kargas püsti, haaras kogu oma kraami ja suundus minu kohale istuma tehes sinna juurde hulgaliselt grimasse ja loopides oma asju. Piiga uuris, et mis juhtus, miks naisterahvas enam meie kõrval ei tahtnud istuda? Seletasin, et vahest on nii, et oled väsinud ja kuri ning siis on justkui kõik sinu halvas tujus süüdi, aga loodetavasti saab ta puhata.

Hakkati serveerima hommikusööki ja mul juba oli halb eelaimdus kui andsin pisikese emale sülle. Ema istus täpselt vahekäigu juures istmel. Muidugi tuli stjuuardess, kes kummardus ema juurde ja valjuhäälselt hakkas küsima mida ta soovib hommkusöögiks ja juua. Järgmisel hetkel pisipiiga röökis!

Olen aus, ma tundisin sisimas kuidas kops läks üle maksa ning ma tahtsin küsida, kas see on mingi nali? Sa näed, et beebi magab ja sul ei liigu mitte üks närv kui oled lapse üles ajanud…. me ei ole ilmselt esimesed ega viimased inimesed kes lastega lendavad ja oleks tore kui meeskond oleks lastega perede osas arusaajamad ning natukene empaatiavõimet oleks suureks plussiks.

Nüüd oli mul kaks last ja suuremale püüdsin tellitud hommikusööki anda, ise sain vaba käega oma hommikuse kohvi ära juua.

Tõusin pisipiigaga püsti kui tundis, kuidas ta hakkas imelikult keha hoidma (ma tean mida see tähendab juba varasemast) sain käe alla ning jõudsin emale öelda, et anna mulle kiiresti muslin, kuid tema reageerimine polnud nii kiire kui minul, kuid saime osa piimaoksest siiski muslin linasse. Lennuki pôrand sai vaid kergeid täppe ning kaasreisijad jäid puutumata.
Stjuuardessid ei suutnud oma pahameelt väga varjata, kuid see oli mu kõige väiksem probleem, nüüd oli vaja see pisike puhtaks teha ning panin uuesti talle selga tuduriided.
Kuni hotellini läks kõik kenasti ning lapsed pidasid kogu reisi hästi vastu.

Kuidas möödus esimene öö?
Suurem piiga magas kenasti, kuid väiksem oli iga tunni tagant üleval, lisaks sain veel ühe okseralli temaga ning varahommikul otsustas ta hoopis jutustada ning uuesti magama jäämine võttis aega üle tunni. Kohaliku aja järgi kell seitse olid mõlemad üleval ning päev võis jälle alata.

Miks ma seda siia kirjutan täna, sest tihti arvatakse, et lastega reisimine on lust ja lillepidu, kuid kõik sõltub sellest kuidas sa ennast vaimselt oled ette valmistanud.
Ülaltoodu ei ole mitte sugugi ei esimene ega ka ilmselt mitte viimane kord kus tuleb okse- ja kaka rallit ning vihaseid pilke ning asjade pildumisi.

Äriklassis reisimine ei taga seda, et tegemist oleks lastevaba tsooniga, vähemalt meie reisime äriklassis lastega, kui lennufirmad teeksid lastevaba tsooni lennukis, siis uskuge mind, need müüdaks välja esimesena!

Stressivaba reisimist,
Kadi

Kas sinu kodu näeb välja nagu blender mida kasutades on unustatud kaas peale panna?

Ühe enam on hakkanud mulle silma kodusid külastades, kuidas laste mänguasjad, joonistustarbed ja meisterdamise vahendid on vallutanud mitte ainult laste enda toa vaid koguni kogu maja või korteri.

Esiteks tunnevad vanemad ennast sellises kodus äärmiselt ebamugavalt, sest põranda pinda pole näha ja iial ei või teada millal ennast mõne asja otsa lühi- või pikaajaliselt vigaseks astud/kukud. Teiseks ei tea lapsed kus on nende mänguasjad või kui tekib mõte värviraamatut värvida, siis pole võimalik leida tervet komplekti pliiatseid, sest kõik on kuskil mänguasjadega segamini ja organiseerimata.

Tihtipeale pakun vanematele, et lahendus on tegelikult väga lihtne sellises olukorras, kuid tihti tundub see liiga suure tööna, siis ühe võimalusena on kutsuda mind appi ja see suur töö koos ära teha.

Toon välja lihtsad punktid mida järgides väldid kaaneta blenderi kasutamise efekti oma kodus:

1. Tee mänguasjadele eraldi kast või kui on riiulid, siis pane karbid kuhu kleebid peale pildid kuhu mingi mänguasi läheb.

2. Tee eraldi karbid joonistustarvete ja meisterdamise asjade jaoks. Ära hoia alles katkiseid pliiatseid ja soditud või kasutuskõlbmatuid pabereid.

3. Ära hoia katkiseid mänguasju alles, see on prügi mille alles hoidmisel muutub lapse tuba ja halvimal juhul kogu elamine katkiste mänguasjade surnuaiaks.

4. Piira mänguasjade arvu ning iga paari nädala tagant vaheta kõige vähem rakendust leidnud mänguasjad peidus olnute vastu välja.

5. Jälgi, et lapse mänguasjad oleksid eakohased ja kui laps on beebimänguasjadest välja kasvanud, siis võid need ära panna. Samuti ei tasuks aastasele lapsele näiteks puldiga autot või liikuvaid mänguasju anda, sest need ei ole eakohased ja väikelaps ei oska nendest rõõmu tunda, halvimal juhul hoopis kardavad neid.

6. Kui tuuakse kingitusi lapsele, siis kõige lihtsam on anda neid kätte ükshaaval mitte korraga ja minu silmis on eriti kõrgelt hinnatud need kingituste toojad kes enne “lihtsalt millegi” toomist küsivad üle mida tuua ja kas sobib ehk kinkekaart paremini. Inglismaal on hakkanud üha enam levima näiteks Amazoni kinkekaardid (veebipood kus saab osta mida hing ihkab).

7. Mida teha nende kingitud mänguasjadega mis on teie perekonnas välistatud või lapse huvi selle osas kaob suure tõenäosusega peale pakendi avamist- tee kodus üks kast kus hoiad selliseid kingitusi mida on hea edasi kinkida. Tundub, et see poleks viisakas, kuid nii väldid prügi teket mänguasjade näitel mis teile ei sobi.

8. Ära hoia liiga palju mänguasju lapse vaateväljas (10-15 asjas on rohkem kui küll), sest nii on segadus lihtne tekkima ning keegi ei suuda enam ühte mängu korralikult mängida.

9. Ühe mängu lõppedes korjake mänguasjad kokku enne kui alustate uut mängu.

10. Praktiseerin lastega kes on kodus, et enne lõunasööki tuleb mänguasjad kokku korjata, sest kui lõunaunest ärgatakse on hea alustada uut mängu korras toas. Enne õhtusööki on samuti aeg mänguasjade kokku korjamisele, et hommikul ärgates oleks korras tuba. Üks trikk on see, et juba pisikesest peale korista koos lapsega, ära eelda, et ta hakkab ise oma asju lihtsalt kokku korjama – ole eeskuju.

11. Selleks, et laps oskaks paari aastaselt iseseisvalt mänguasjadega mängida tuleb teda pisikesest peale õpetada, ehk koos mängida ja arendada lapse kujutlusvõimet.

12. Minu silmis parimad mänguasjad mis võiks olla igas majapidamised: Puidust klotsid, legod (olenevalt vanusest erinevate suurustega legod), erinevad mänguloomad ja pisikesed autod.

13. Tee lapsele pisike raamatukogu, kus on eakohased raamatud mis arendavad ja on huvitavad nii sulle kui lapsele lugeda. Raamatud on päris krõbeda hinnaga, seega käi lapsega iganädalaselt raamatukogus.

NB! Pilt on illustreeriv pärineb internetist.

Mõnusat organiseerimist,
Kadi

Ibiza

Saadan eriti palavad tervitused hetkel Hispaania-st Ibiza saarelt.

Eile tegin Instagrami (kadiandbabies) postituse peale mida sain mitmeid küsimusi, et kas tõesti lastega Ibizale? Kuidas seal on? Kas see pole mitte saar pidutsejatele jne?

Tänu oma tööle reisin palju ning külastan vaid parimaid kohti.
Hetkel oleme juba pea nädala olnud Ibizal ning pere on selle tarbeks rentinud villa. Väga mõnus ja rahulik koht nagu maal vanaema juures.

Nii nagu iga riigi või saare puhul on mingisugune imago külge saadud on ka Ibiza. Kui mainida Ibiza, siis teavad enamus, et tegemist on meeletute pidude, olematus riietuses- ja kõrgetel kontsadel naiste ning kiimaste meestega. Võtsin ühe lausega kõik kokku ning sel teemal enam ei peatu.

Eile sain õhtul mõned tunnid vaba aega, et minna linna jalutama. Minus ei tekitanud mingeid erilisi muljeid ilmselt seepärast, et tegemist on saarega mis elatub turistide teenindamisest. Linn oli rahvast täin hoolimata, et oli kõigest kolmapäev.
Väga palju peresid oli lastega ning einestati perekonniti välirestoranides millest sel saarel juba puudust ei tule. Kuna ma mäletasin veel liigagi hästi oma eelmist reisi Hispaaniasse kus saime toidumürgituse, siis väljas otsustasin mitte einestada, kuid jäätist sõin küll, tundus kõige ohutum. Kuna Ibizal on ka palju muuseume, siis juhul kui mul juhtub veel vaba aega olema, lähen külastan neid ja jagan siis siin oma muljeid ka.

Ainus probleem mis mul tekkis oli taksoga tagasi koju saamisega, sest taksojuhid sõidutavad kliente hotellide vahet mitte aga mägedes asuvatesse villadesse. Kui olin kuuenda taksojuhi jutul ja seletasin, et nüüd on jama, sest mitte keegi eelnevatest ei taha mind ära viia, isegi kui mul on olemas täpsed kordinaadid ja ma kasutan oma telefoni interneti jne. Ibizal ei ole takso appi mille kaudu endale tellida taksot, seega tuleb leida kus tänaval taksode “kodu” on. Minu õnneks oli taksojuhi näol tegemist kohalikuga, kes teadis kuidas ja mismoodi minna, kuid siis kui hakkasime piirkonda jõudma pidin ise üles otsima õige maja.

Koju tagasi jõudes lõid mu jalad tuld, sest viimased päevad pole olnud ju rohkem kõndmist kui majas ning siis väljas basseini ning jõusaali.

Mõned asjad mida ma praeguse reisi juures väga kõrgelt hindan on see, et majas on meeskond kes hoolitseb kõige eest. Selle eest, et mu riided oleksid puhtad ja triigitud ja kokad, et mu kõht oleks täis vaid head ja paremat.
Kuna ma väljas söömas ei käinud, siis külmikusse oli mulle pandud õhtusöök kõrvale tai toitu…. no mida sa veel oskad soovida kui jalad tuld löövad ja kerge nälg on kallal. 🙂

Seega kes soovib perega puhkama tulla Ibizale, siis muidugi tulge, see pole midagi nii hull nagu tundub. 🙂

Kadi

Minu keha on Minu keha!

Sündisin siia ilma oma emme-issi rõõmuks.
Mul puudusid eelarvamused, ootused ja lootused. Beebina meeldis mulle emme-issi lähedus ja mitte see, et võõrad onud-tädid kogu aeg mind näppida tahtsid – pluti-pluti oi kui nunnu suurte põskedega beebi, oi kui mõnusad trullakad jalad või kui ma tegin vankris uinakut, siis röötsutasid Sa mulle vankrisse ja ikka pidid näperdama mu suuri põski! Kui oleksin osanud rääkida, siis oleksin öelnud:” KÄED EEMALE MINUST!”, kuna ma rääkida ei osanud, siis ma hakkasin lihtsalt nutma, et emme-issi mind päästma tuleks!

Kätte jõudis aeg kui hakkasin ringi roomama, tugede najal püsti ennast ajama ja ringi jooksma. Kui keegi meile külla tuli, siis kõigepealt oli alati mõtekas varjuda tugitooli nurga taha, köögis laua alla (suur laudlina varjas hästi laua all olijat, vähemalt nii ma arvasin) või vupsata kiirelt ukse vahelt õue (sinna ei hakkanud keegi järgi tulema, et põsest sikutada).
Mõned külalised olid toredad ning neid ootasin pikisilmi! Üks selline tore mees oli onu Rein, temale lõin mitu suurt patsu ja kui tahtsin viskas mind õhku ning mängis palligi. Kui mul tuju polnud, siis ta ise mind mitte kunagi torkima ei tulnud – vot kus tore onu!

Mäletan siiani väga eredalt kuidas vahel isal tulid mõned sõbrad, et autot putitada ja nii möödaminnes oma õliste ning paberossi järgi haisevate näppudega mind põsest tiriti või patsist tõmmati –  ikka nalja pärast noh. (minul ei olnud naljakas ja tegelikult oleks pidanud isa mind nende onkude eest kaitsma või ütlema neile midagi).

Siis kui juba suurem olin ja vanaemaga kuskile küla peale kaasa läksin, üks asi oli kindel, mitte kellelgi ei lasknud ta mind näperdada, notsutada, lutsutada, musitada, patsutada jne. Minu vanaema on alati olnud seda meelt, et lapsi ei ole vaja näperdada ning tema ütleb alati:” küll laps ise tuleb kui tahab!” –  Väga tark!

Täna otsustan ise keda kallistan ja kes tohib mind puutuda. Ma ei käi suvalise juuksuri, kulmutehniku või arsti juures – olen neid inimesi hoolikalt valinud. 

Ülaltoodu on vaid pisike osa sellest mille eest vanemad saavad oma lapsi kaitsta. 

Teate kui jube on vaadata kuidas laps peab teise lapse käest vabandust paluma ja siis öeldakse, et nüüd tee musi ja kalli ka. – mille eest te seda last karistate, et vabandusest lihtsalt ei piisa?!? Pole vahet kas tegemist on oma õe/vennaga, lasteaia kaaslasega või lihtsalt mänguväljakul mängivate lastega.

Igal lapsel on õigus otsustada kellel ta hoiab käest kinni, kellele ta teeb kalli ja ka seda kes võivad teda üldse puutuda. Juhul kui lapsel pole tuju hommikul ka oma ema-isa musi-kalli jaoks, siis ei tohi teda sundida ja tekitada halba enesetunnet kui ta nüüd ei torma sind kallistma-musitama. 

Küsisin eile 2,5 aastaselt kas ma saaksin ühe kalli? Vastuseks tuli:” sa võid kallistada minu jänest kui tahad!” Lapse sõnum oli selge ja seda tuleb austada. Samas mõni tund hiljem tuli ta minu juurde ja ütles:” Kadi, ma tahan sinu kallistust!” – muidugi ta sai need kallistused.

Lapsele vankrit valides soovitan alati valida selline mille istumise suunda saab muuta. Ise eelistan neid kus laps on seljaga sõidu suunas ja näoga minu poole.
Esiteks – maandab see võimalust, et keegi vastu tulev inimene või ühistranspordis reisijad saaksid last põsest sikutada, näpuga ribide vahele surada või kes teab mida kõike veel teha.
Teiseks – kui lapsel on midagi käes, et seda suhu panna või jääb hoopis vankris magama, siis on mul ülevaade mida ta teeb ja vajadusel saan kohandada vankri asendit magamiseks või eemaldada võõrkeha suust.

Kui olen suhelnud värskete lapsevanematega, siis 85% öeldakse, et neile üldse ei meeldi, et keegi nende last puutub või sülle tahab võtta ning tuntakse ennast halvasti kui öeldakse vanavanematele, et beebi sülle võtmisega võiks pigem oodata.

Olen kirjutanud ka teemal beebide- ja väikelaste musitamise kohta : 

https://kadiandbabies.com/2017/10/08/arge-musitage-beebit-huultele/

https://www.itv.com/news/granada/update/2019-02-11/gran-warns-of-dangers-of-kissing-babies/?fbclid=IwAR1jndXj8HlNhXWzR2Q6-JxWUNg_Y_h-3ra8102tyrDsB1TnMJDRTu-B-_4

Varasemalt olen kirjutanud teemal laste piltide avaldamine sotsiaalmeedias:
https://kadiandbabies.com/2019/07/19/beebi-ja-vaikelaste-piltide-interneti-avarustesse-riputamine/

NB! Pilt on illustreeriv ja pärineb internetist.

Hea lapsevanem, palun kaitse oma last võõraste käte- ja silmapaaride eest ja austa oma lapse otsust füüsilise kontakti loomisel teise inimesega. Sinu laps ei tea, et tema keha on tema keha, aga sina tead!

#MyBodyBoundaries

Kadi 

Beebi- ja väikelaste piltide interneti avarustesse riputamine.

(Postitus on algselt avaldatud 2017 detsember Kadi ja Beebid Facebooki lehel)

Mitu kuud tagasi hakkasin kirjutama- ja materjali otsima selle kohta, et kuidas on seadusega kaitstud väikelapsed, seda sellest vaatenurgast kui kasutatakse lapse pilti oma kontodel ja hiljem kommentaariumites.

Ma ei räägi nendest fotodest kus perega on käidud fotograafi juures või sünnipäeva pilt tordil küünla puhumisest.
Ma räägin sellest kui riputatakse lapsest paljaid pilte. Olgu selleks siis suvine rannas viibimine, veesõda koduaias, iseseisvalt söömine või vanni pildid. Maailmas on palju haigeid inimesi, miks neid rahuldada ja lasta kuritarvitada teie lapse piltidega?!?!!!

Tekkis küsimus, kui keegi kasutab täiskasvanu pilti oma kontol, siis on tegu identiteedi vargusega, aga kuidas on lood väikelastega?

Palusin teema osas veebikonstaabel Maarja Punak kommentaari, kes vastas :”Lapse piltide kasutamise õigus on mõlemal vanemal kuni lapse täisealiseks saamiseni. See ei ole identiteedivargus, oleks juhul, kui nad kontole paneksid ka lapse nime ja see on kokkuvõttes kaheldava väärtusega, kuigi, mitte keelatud, kuna antud juhul on lapse õigused kaitstud, seda tehakse vanemate nõusolekul. Kui konto aga teeks keegi lähisugulastest, siis see võiks olla menetlemist väärt asi.”

Kui uurisin, kas tõesti pole ühtegi seadust, mis last kaitseks, vastas veebikonstaabel Punak :”Lastekaitseseaduse üldsätted: oma tegevuses peab lapsevanem lähtuma alati lapse huvidest ja heaolust. Paljas beebipilt ei ole keelatud pilt, küll aga on küsimus heas maitses ja eetikas.”

Kus maalt jookseb piir sobivate- ja sobimatute piltide vahel? Kas võiks teatud fotos siiski hoida kodus oma albumis, mitte kõigiga jagada? Kas laps täiskasvanuna oleks uhke oma vanemate üle, kes temast paljaid pilte on internetiavarustesse riputanud beebi/väikelapsena?!

Siinkohal tahaksin oma jutuga lihtsalt meelde tuletada lapsevanematele, et mõtle enne hoolega kui mõne pildi oma lapsest interneti riputad.

Kadi 

Perre on oodata teist last, mis nüüd juhtub?!

Palju on neid peresid, kes räägivad sellest kui imeline on olnud kogu beebimajandus ning koos kasvamine kui perre sündis esimene laps. Soovitakse väikese vanusevahega lapsi, et oleks tore koos mängida ja kasvada. Kindlasti pole võõras küsimus sõpradelt, perekonnalt ja tuttavatelt, et millal teist last plaanite, ei tasu sellega oodata, sest jube raske on kui lastel on suur vanusevahe. Neid kommentaare võiks siia jäädagi lisama millega lagedale tullakse.

Kas ikka on raske kui on suur vanusevahe?
Kui töötasin peres kus esimese ja kolmanda vanusevahe oli 5 aastat, siis mulle see väga meeldis, sest on ju tore kellegagi maailma asju arutada kui beebi magab. Samuti lasta suuremal valida väiksemale riideid mida selga panna oli minu arvates armas, sest nii sai vanem laps ennast eriti olulisena tunda selles uues olukorras ja tema arvamus luges!

Teatate suure elevusega perele ja sõpradele, et tulemas on teine laps. Nüüd on põhjust ainult rõõmustada, sest ilmselt on asju esimesest lapsest jäänud mis on täiesti kasutamiskõlbulikud ning väga palju asju pole vaja muretseda. Samuti kogemuste pagas beebi eest hoolitsemisel on ühe lapse võrra rikkam ja enesekindusest ei tohiks teoreetiliselt puudust tulla. Ärge vaevake ennast sellega, sest iga beebiga hakkate kõike nullist pihta, kuid seekord oskate juba abi küsida ning abi pakkujaid ära kasutada enda heaolu silmas pidades

Usute, et pere ja sõbrad on nüüd koos teiega elevil? Oh ei, neil on kohe terve hulk küsimusi, et tekitada paanikat!

Enamlevinud küsimused:
-Kas sul on juba lasteaia koht vanemale lapsele?
-Võrevoodit on vaja beebile, kas suur voodi on lapsele juba tellitud?
-Samuti on osa emmesid tutvusringkonnas kes näevad sinus potensiaalset klienti kellele ükskõik mis seisukorras oma lapse vanu asju müüa! Just, just müüa mitte anda!
-Väga levinud sõbrannadelt kes jube abivalmis ja leiavad, et teist vankrit on kindlasti vaja, aga tead mul tuttuav just müüb enda oma! Ära uut ostma mine jne!

Mida tasuks silmas pidada kui tulemas on teie laps!
– Armukadedus võib kogu pere sisekliima täiesti sassi lüüa ning koju jäävas vanemas põhjendamatut stressi tekitada.
– Ära kiirusta vanema lapse võrevoodist välja tõstmisega, seal ei ole mingit vanusepiiri kui kaua võib selles magada. Omast kogemusest võin öelda, et iga laps on erinev. Beebi tulekuga seoses ei tasuks radikaalseid muudatusi vanema lapse elukorralduses teha. (Pere kus hetkel töötan on vanem laps 2,5a ning ta magab rõõmsalt oma võrevoodis, sest see on tema kindlus ja pesa.) Nagunii on tegemist tema jaoks suure elumuutusega psühholoogiliselt. Seega soovitan muretseda teise võrevoodi lisaks (Jah pere kus töötan ongi kaks võrevoodit).
– Kas vanem laps lasteaeda? Mille eest teda nüüd, siis karistada kui siiani oli emme/issiga mõnus kodus olla ja pargis ning mänguväljakul käia. See jutt kuidas vanem laps tuleb jalust ära saada, et beebiga aega veeta on väga vale suhtumine ja süvendab ainult vimma, armukadedust ja pahameelt vanema lapse poolt väiksema suunal.
– Kas teadsid, et psühholoogiliselt on vanema lapse jaoks teise lapse majja tulekuga sama efekt kui oled oma mehega/naisega koos ja ta toob majja teise mehe/naise, ise samal ajal sulle korrutades, et armastab sind jätkuvalt sama palju! Kas sa usuksid seda? EI! Sama on sinu vanema lapse tunnetega.
– Pingete maandamiseks soovitan juba varakult kirja panna asju millega saaks vanemat last beebi osas kaasata. Näiteks kui on vaja uut mähet tuua, siis võid paluda abi. Vannitada lapsi koos on samuti mõlemile tore kogemus ning sellisel juhul ei jäta sa vanemat last üksinda vanni (mis on äärmiselt ohtlik), sest saaksid midagi muud samal ajal hoopis teha. Mängige koos veega ja vannimänguasjadega.
– Kui beebi haiglasti koju tuleb, siis tehke suuremat sorti kingitus vanemale lapsele mis tuleb beebi poolt, sest nii saab vanem laps aru, et tegelt pole sugugi halb mõte kui majja tuleb teine laps. 🙂
-Palu perel ja sõpradel teha kingitus suuremale lapsele mitte beebile või kui soovitakse väga midagi tuua, siis sellisel juhul mõlemile lapsele. Beebi ei hooli selles, kas ta saab midagi või mitte, küll aga on see oluline toetada ja tunnustada vanemat last.
-Plaanige päeva nii, et vanem laps saab mõlemi vanemaga vähemalt tunni üks ühele aega kus teete midagi sellist mida suuremale lapsele meeldib teha. Olgu selleks voolimismassiga mängimine, legod, värvimine/joonistamine või hoopis koos õhtusöögi valmistamine.
-Kui teil on seinini ühised tegevused näiteks muusikaklass või mängihommikud sõpradega, siis ärge neid beebi tulekuga ära jätke vaid püüdke plaanida oma aega rohkem.
-Vankri osas tasuks mõelda suuremale lapsele tõukeratta või jalgratta soetamist. Ka tuleks lapsega rääkida, et vankrisse läheb nüüd beebi ja sinust saab suur õde/vend. Ise soovitan tõukeratta kasuks otsustada, sest see on kergem, võtab vähem ruumi, saad võtta bussi või trammi ning samuti autosse on kerge paigutada. 
Minu enda lemmik bränd on https://www.micro-scooters.co.uk

Tahan siia tuua näite perega kus hetkel töötan. Kui mõni aeg tagasi laste ema pakkus vanemale lapsele, et lähevad koos iluvõimlemise tundi ja pisike jääb minuga koju, siis üllatav oli vastus suurema poolt emale:” Ei, ta tuleb meiega kaasa ja ei jää üksi koju!”. Mina alati räägin, et ega me ei saa pisikest koju jätta ning ikka võtame endaga kaasa, sest ega me beebi pärast ei jäta oma mängimisi teiste sõpradega ära, pisike peabki harjuma meie elukorraldusega.

Lisaks vaatamiseks: 
https://www.youtube.com/watch?v=YovXHOFtLrE
https://www.youtube.com/watch?v=cNGnnuBy10s
Mõnusat nädalavahetust,
Kadi

Blog at WordPress.com.

Up ↑