Millal võib beebiga õue minna?

Oh seda õnne ja rõõmu, oled just saanud haiglast koju ja nüüd on uus ootusärevus sees, sest tahaks minna vankrit proovima. Sõbrannadega jalutamas käimisest oled unistanud samuti, kuid erinevad asutused manitsevad beebi esimestel elunädalatel toas istuma ning parimal juhul värsket õhku ammutama vaid aknapraost.

Ülaltoodu on iganenud arusaam ja lihtsalt müüt, sest teaduslikult pole kindlaks tehtud, et beebiga värskes õhus viibimine kuidagi lapsetervist kahjustaks. Võimalusel võiks vältida rahvarohkeid üritusi ja kontserte beebi esimestel elukuudel, kuid jalutuskäik toidupoodi või parki on täiesti normaalne.
Kui lähed beebi/väikelapsega poodi/siseruumidesse, siis jälgi, et laps üle ei kuumeneks. Siseruumides võiks teha üleriiete luku eest lahti ning vajadusel mütsi peast võtta.

Beebiga õue.
Kui oled haiglast koju saanud ja sinu tervis lubab jalutama minna, siis võidki minna kasvõi samal päeval. (Muidugi on erandiks siin lapsed kel on mõni terviseprobleem ning seetõttu pole soovitatav õue minna.)

Esimene jalutuskäik võiks jääda ajaliselt 30-45 minuti ringi kodu lähedal, et vajadusel saaks koju minna. (Sinu enesetunne võib vahel alt vedada ja beebi võib näljast nutma hakata).

Beebiga õues käies tasuks meeles pidada, et sa ei üle- või alariietaks last, mõlemi puhul annab beebi oma kileda nutuga sulle sellest teada.

Kui lähed beebiga jalutama, siis palun kasuta selleks vankrit mitte turvahälli. Viimane näeb välja küll pisike ja armas, kuid kasuta turvahälli vaid autos turvavarustusena milleks see tegelikult ette on nähtud, sest nii väldid beebi üleliigset sundasendis olekut ja vähendad kõhugaaside tekke võimalust.

(Pilt on illustreeriv ja pärineb internetist)

Kadi 😊

Minu sõnum kõigile lapsevanematele!

Kooliaasta on alanud ja suverütmist välja tulemine võtab aega.
Räägitakse koolikiusamisest ja sellest kuidas laste elu erinevat ekraanidega põnevamaks teha.

Tahan rääkida sellest, kuidas ekraanid mõjutavad lapsi/noori ja sellest kes otsustab palju- ja millal teie kodus ekraanide seltsis aega veedetakse.
Ekraanid mõjutavad õppeedukust, keskendumisvõimet, suhteid pere/sõprade, une pikkust ja kvaliteeti, vaimset- ja füüsilist tervist. Eelnimetatud nimekiri on tegelikult palju pikem, kuid need on peamised.

Mis on ekraani-aeg ja kuidas aru saada, et teie peres on sellega probleeme?
Ekraani ajaks loetakse kõiki minuteid/tunde mis sa veedad nii nutitelefonis, e-lugeris, tahvelarvutis, telekat vaadates või arvuti taga istudes, lisaks erinevad elektroonilised mängud.
Häirekell võiks vanematel lööma hakata siis, kui laps on hommikul väsinud, veedab enamust kodus oldud aja oma toas (uks kinni) või teleka ees, puudub huvi huviringides käia, ei käi väljas päris sõpradega vaid veedab aega virtuaalsete sõpradega, ei soovi süüa hommiku- või õhtusööki koos perega ja söögivalikuks osutuvad erinevad snäkkid sooja toidu asemel. Laps/noor ärritub kui vanemad soovivad temaga suhelda.

Briti tervishoiusüsteemis on soovituslik ekraaniaega piirata vastavalt vanusele.
0-2 aastased (parem kui isegi kolmanda eluaastani) üldse mitte ekraaniaega anda. Teaduslikult on tõestatud, et väikelapse arengut toetab kõige paremini vahetu kontakt täiskasvanuga.
2-5 aastased maksimaalselt üks tund päevas.
5-18 aastased maksimaalselt kaks tundi päevas.

Lapsevanemad kes peavad ülaltoodud soovituslikku ekraaniaja rakendamist võimatuks, sest koolitööde tegemiseks kulub vanemates klassides palju enam arvuti taga aega. Siinkohal olgu ära öeldud, et ekraaniaja sisse ei arvestata koolitöödele tegemiseks kulunud aega arvutiga. Seega me räägime sellest ajast mil laps/noor teeb seda mida ta ise soovib.

Selleks, et laps oleks vanematele kättesaadav piisab täiesti tavalisest lihtsast nuppudega telefonist. Kui ka on muretsetud puutetundil telefon, siis soovitan seda internetiga mitte ühendada, sest sellisel juhul puudub lapsel huvi igal võimalusel telefonis istuda. Üks stiilne käekell oleks aga boonuseks, et telefoni ei peaks kella vaatamiseks kasutama.

Soovitan teha kodus ekraaniaja piiranguid ja annan mõned näpunäited:

1. Näita eeskuju ning pane karp välisukse juurde kuhu kõik uksest sisse tulijad jätavad oma hääletuks/välja lülitatud telefonid. Uuringud USAs näitasid, et lapsed/noored saadavad päevas sõnumeid telefoni teel keskeltläbi 200tk ja suurem hulk sõnumeid saadeti siis kui magamistoas tuli oli kustus ning vanemate teada nende laps/noor magas, kuid tegelikult see nii ei olnudki. Kui laps/noor hakkab rääkima, et äratuskellana kasutab telefoni, siis soovitan muretseda päris kell kus saab panna äratuse.

2. Seleta ja põhjenda miks hakkab teie kodus kehtima ekraani aja osas piiranguid ja mis on selle pikaajaliseks tulemuseks. Näiteks lapse/noore vaimse ja füüsilise tervise parem seisukord (ei istuta sundasendis ekraanidega, väheneb agressiivsus või passiivsus ümbritseva osas).

3. Kaks tundi enne magamaminekut on soovitav kõigil olenemata vanusest ekraanidest hoiduda. Mida selle kahe tunniga teha? Mängige lauamänge, lugege raamatuid/ajakirja, tehke plaane koos pereliikmetega nädalavahetuseks, värvige või joonistage, meisterdage jne.

4. Kui lastel on magamistoas arvuti ja/või telekas, siis pane need elutuppa, sellega veendud, et arvutit kasutatakse koolitöödeks ning telekas ei peaks tegelikult üheski magamistoas olema. Samuti võid arvutis panna peale piirangud, et sotsiaalmeedia kontodele- ja erinevatele mängu saitidele ligipääs puuduks. Sellega vähendad ka ohtu, et laps satuks küber- või koolikiusamise ohvriks või mõne ahistaja huviorbiiti. Lapsed/noored on kergesti mõjutatavad.

Kuidas kõike seda alustada?
Kirjutan välja plaan, miks sa seda teed ja kuidas.
Kirjuta paberi peale reeglid ja riputa kõigile nähtavale kohale.
Ära anna alla isegi kui laps/noor väga palub, sest reeglid on täitmiseks ja sa otsustasid seda teha põhjusega.
Leia erinevaid tegevusi ekraani aja asemel mida kogu pere koos saab teha.

Ole valmis, et ilmselt saad sa sõimu ja terrorit esimesed 1-2 nädalat selle eest, et ekraaniaja kasutamise üle hakkad otsustama ja raskemalt läheb see poistega, kuid hea uudis on see, kui sa järele ei anna, siis lõpuks loobuvad lapsed ekraanide seltsis aja veetmisest ja pakuvad ise välja tegevusi mida tahaksid teha. Sinu populaarsus laste/noorte silmis algselt langeb, kuid pikas perspektiivis toob see endaga kaasa vaid positiivsed tulemused.

Ekraaniaja piirangut võid kasutada ka distsiplineerimiseks, ehk kui kõik koolitööd on tehtud ja käitumine vastab vanemate ootustele, siis jääb ekraani aeg vastasel juhul võib seda kärpida või üldse ilma jätta, kuid siinkohal tasuks ennast kontrollida.
Näiteks laps/noor loeb raamatut ja sa palud tal midagi teha, kui saad vastuseks, et loetakse lehekülg või peatükk lõpuni ja siis asutakse sinu poolt antud ülesannet täitma on täiesti normaalne ja selle eest, et laps kohe püsti ei hüpanud ja ei tegutsenud nagu soovisid, selle eest ekraaniajast ilma jätta oleks liig. (Ole paindlik ja otsusta vastavalt olukorrale).

(Foto on illustreeriv ja pärineb internetist).

NB! Postitust võib jagada, mitte kopeerida!

Toredaid tegevusi ekraanivabal ajal,
Kadi

Kuidas puhkuste ajal laste pealt kulusid kokku hoida.

Suvi on mõnus aeg teha midagi koos pere ja sõpradega, kuid sellest hoolimata tuleb mõelda juba aegsasti, mida teha lastega nii kooli- kui lasteaia vahelajal ning kuidas nende hoidmist organiseerida. Lastelaagrid on justkui ülemõistuse kallid ja ilmselt on nii mõnigi alltoodud variante kasutanud majandusliku heaolu silmas pidades.

Vanavanemad?
On täiesti vale arusaam, et kodused vanaema/vanaisa peaksin lapselapsi hoidma kõigil nendel juhtudel kui kuskile mujale pole lapsi panna. Tänapäeva vanavanemad on väga aktiivsed ja naudivad võimalusel kontserte, reisimist kui eakaaslastega aja veetmist, välistatud pole ka see, et nad töötavad. Ära tekita suhetesse vanavanematega põhjuseta pingeid lausega :” kui sa lapsi vaheajaks hoida ei võta, siis sa pole mingi vanaema/vanaisa ja rohkem sa last ei näe!”
Kui on maa-vanaema kes on nõus lapsi enda juurde võtma vaheaegadeks, siis on muidugi tore, kuid siinkohal ei tasuks unustada, et vanaemal ei ole sellist energiat nagu 30 aastat tagasi ja õhtul vannitada, süüa teha jne, see kõik on ikka väga väsitav. Mõtle, mitmel korral oled õhtuse lapse vannitamise oma väsimuse tõttu ära jätnud või korraliku sooja toidu asemel hoopis võileibu teinud….. Kui viid lapsed hoida, siis arvesta sellega, et see ei peaks olema tasuta, sest et ta on vanaema ja peaks lastelastega tegelema ning aega veetma – justkui enesest mõistetav. Vanavanemad veedavad meeleldi paar tundi või pool päeva nädalavahetusel, kuid tegu ei ole lastehoiu teenust osutavate inimestega. Pane alati sedavõrd palju riideid kaasa, et vanavanemad ei peaks iga õhtu pesu pesema.Paki kaasa piisavas koguses sellist toidukraami/mauistusi mida sinu laps igapäevaselt armastab süüa (mõtle vanavanemate rahakoti peale), kuigi vanavanemad raha vastu ei taha võtta, siis sokuta lapse toidu- ja üritusele minekuks jaoks raha kas vanaema käekotti või veelgi kavalam ravimikarpi (sest sealt näeb ta seda kohe). Selleks, et häid suhteid vanavanematega säilitada, soovitan leida lapsehoidja, kes tegeleb lapsega ja teeb täpselt nii nagu sina ütled. (me kõik teame, vanavanematega sinu reeglid ei kehti nagunii).

Teine emme?
Jõuda kaubale mõne teise emmega on sellise riski business, sest nii nagu sul endalgi on vahel väsimus kõigist ja kõigest, siis kujuta ette, et sõbranna lükkab oma lapsed sulle kaela – pole kõige meeldivam. Muidugi on erandeid, kuid siis pead olema ka ise valmis, et teine emme palub sul tema last hoida. Kuid selleks peab tõesti olema keegi keda usaldad ja peamine, et laste hoidmise tõttu omavahelisi suhteid nässu ei keeraks.

Lastetu- ja kodukontoris töötav sõbranna?
Miks mitte kasutada sõbrannat, kes töötab kodukontoris, ta on oma aja peremees ja pealegi pole tal endal lapsi kellega tegelema peaks – las harjutab kui ühel päeval endal lapsed, veelgi parem, kirjuta kaasa nimekiri väliürituste- ja restoranidega mida lapsega külastama minna. Kodukontoris töötavad inimesed on tegelikult palju produktiivsemad ja nad hindavad just seda vibe-i oma kodus mis laseb loomingulisusel vabalt ringi lennelda. Olgu sõbranna kujundaja, kirjanik või mõne muu kodukontori ala esindaja, siis tegemist ei ole lastehoiu teenust pakkuva isikuga ning tihtipeale ei oska nad väikelastele esmaabigi anda rääkimata viinamarjade poolitamisest jne. Seega tuleks selline hullumeelne mõte juba eos maha matta!

Käia läbi kõik tuttavad?
Külla neile, kelle kodu tundub asuvat ahvatlevas kohas maal, saarel või mõnes teises riigis. Olen täiesti aus, et mitte keegi ei oota enda õuele hordide viisi külalisi, keda siis võõrustada, sööta, majutada ning giidiks olla.
Minu kõige kiiremad ajad on just siis kui teised puhkavad, ehk suvi ja erinevad koolivaheajad. Tihti olen ära öelnud neile, kes tahavad mind “üllatada”, et tulevad londonisse ja mõtlesid ka minu juurest paariks päevaks “läbi hüpata”, minu vastus on sellele alati olnud üks – London on täis suurepäraseid majutusasutusi, mille hulgast saad oma perele sobiva valida ja kui jõuab, siis võime kokku saada. No seda viimast pole kunagi juhtunud, sest minu peale ollakse piisavalt solvunud, et ma võõrustada ei soovinud. Tegelik põhjus on see, et ma ei taha teisi teenindada, kokata ja siis koristada. Kui jõuan öösel töölt koju, siis tahan vaba päeva hommikul võimalusel hoopis magada.     Mul on alati kalendris paar-kolm kuud asjad ära planeeritud. Kui ma eestis käin, siis ei ole keegi pakkunud, et tule mulle saarele- või maamajja nädalaks külla, seda seepärast, et ma olen siis ju kohustus ja tihtipeale ei pruugi üksik inimene pereinimeste või nende varavalges ärkavate lastega harjunud olla. Pealegi on mul terve hulk kiikse, ehk ma lähen hilja magama võimalik, et teen öösel süüa – külas olles võin ma sellised asjad ära unustada ja järgida tuleks teiste reegleid.
Sellesk, et sinu sõnumile- või kõnele vastaks tasuks planeerida ja mitte ära unustada, et ka teisi endale külla kutsuda või organiseerida midagi väga ägedat tänutäheks. Kui lähed külla, siis võta lastele mängiasju kaasa, et neil igav ei hakkaks. Kui oled suur veini ja liha armastaja – võta enda vein-ja liha kaasa, veelgi parem kui sa lähedki oma toidukraam kaasas, sest peopaik on ju “tasuta”.
Austa teiste privaatsust ja kodurahu ning ära “unusta” ennast terveks päevaks või koguni nädalaks külla. Sinu sõbrad- ja tuttavad ei ole lastelaagrite- ja spa puhkuste soodusvariant.

Suvi on mõeldud puhkamiseks, kuid kui pidevalt ringi sõita ja mõelda kuhu- või kelle juurde järgmisena minna, siis kaob ju puhkuse kui sellise tõeline olemus ära ning saab olema nädalate pikkune asjatu stressamine. Tööle tagasi minnes oled ilmselt veelgi väsinum kui puhkusele minnes.
Palju mõnusam on kui suvi jääks oma kodu- ja lähedastega aja nautimiseks ning näiteks mõnel lumisel talvepäeval tuldaks külla, et siis rääkida muljeid suvest, teha koos üks mõnus ahjukook ning juua kakaod või glögi.

Ilusat suve,
Kadi

ÜRITUSTELE LASTETA

Kui olen otsustanud teha koosviibimise kodus, siis olen alati ka maininud sõnumi lõpus kas üritus on lastega või ilma.
See, et ma töötan lastega ei tähenda aga, et sooviksin oma vabal lisaks külaliste võõrustamisele tegelda nende järeltulijatega. Ilmselgelt on ka minu elamine lastevaenulik: näiteks vardad, paberipressid/lõiketerad ja kõiksugu muud asjad ei ole kuskile kõrgustesse ära peidetud, samuti võib mul olla mõni suurem tellimuse täitmine pooleli ning see pole mitte see koht kus lapsed toimetada võiks.
Kui teen ürituse koos lastega, siis mainin kindlasti täpsustuseks, et oma mänguasjade kaasa võtmine on boonus. Kohe ürituse alguses ütlen ära, et lapsed mängivad õues. Mul on väga vedanud, et kodu kõrval on kohe suur park- ja mänguväljak kuhu saab näiteks üks vanematest lastega minna igavust peletama.

Külla lasteta perele
Kui oled palutud külla perele kus lapsi ei ole, siis mõtle sammuke ette ning leia lahendus, et saaksid lasteta külla minna.
Minu tutvusringkonnas on piisavalt neid paare kellel pole lapsi ja koju on muretsetud kallis disaintapeet, valge kattega mööbel, rääkimata kallitest lauanõudest ja sisustuselementidest. Nende kodud ei ole sisutatud lastele mõeldes ja sellisel juhul pole võõrustaja jaoks midagi stressirohkemat, kui avad ukse ning leida sealt külla kutsutu kellel kaasas kolm last, sest polnud neid kuhugi jätta…. sellisel juhul tuleks viisakalt küllakutse ära öelda. See näitab, et hoolid nii oma sõpradest kui nende kodust.

Toidulaud
Kui küllakutses on selgelt öeldud, et kutsutakse vaid täiskasvanud, siis on ka selge, et söögid ja joogid on mõeldud täiskasvanutele. Olen aga korduvalt olnud tunnistajaks olukorrale, kuidas peole smuugeldatud “kuhugi-polnud-jätta” lapsed võetakse kaasa ja aperatiiviks mõeldud snäkid nagu pähklid, juustud, oliivid või salaamivorst saavad juba esimese poole tunniga laste poolt ära söödud, sest õhtusöögist on neil juba paar tundi möödas ning külas on igav, eriti kui tegemist on koduga kus lapsi pole (pole teisi lapsi ega mänguasju millega/kellega mängides aega sisustada). Lapsevanemad ise ei näe sellises käitumises tihtipeale mingit probleemi.
Kui on aga aeg õhtusööki nautida, siis nende lapsepanematega, kes on võsukesed kaasa võtnud, pole võimalik lihtsalt suhelda – nii ametis on nad järelkasvu toitmise ja taltsutamisega. See rikub kõigi tuju ja lõpuks ei saa suhelda keegi, ka need kes lapsed koju jätnud.

Pulma ilma lasteta
Igal aastal on minu poole pöördunud pulmapeo korraldajad suure murega: kuidas öelda külalistele viisakalt, et pulma on oodatud vanemad ilma lasteta. Vanemad on maruvihased: kuidas küll nende sõpradele ei sobi, et lapsed pulma kaasa võetakse?!?!!!
Tegelikult on põhjuseid mitu, miks palutakse pulma ilma lasteta. Soovitakse viisakat pidu, ilma laste kisata, samuti pulmavideot ning kõnesid, kauneid hetki meenutuseks ilma laste nutu ja kisata.
Mõnel pool muidugi korraldatakse lastele pulmamajas lausa eraldi pidu koos järelvaatajaga, aga korraldaja seisukohast on väga suur kulutus kui tellida eraldi keegi, kes tegeleb vaid lastega. Samuti peaks sel juhul olema menüü lastesõbralik pluss terve rida pisiasju mille organiseerimine on aja- kui rahakulukas.
Ilmselt on pulma näol tegemist ka üritusega kus tarbitakse alkohoolseid jooke ja nii mõnigi peokülaline võib viimase tarbimisega üle piiri minna – purjakil täiskasvanute vahtimine pole laste jaoks.

Tähtsad vastuvõtud
Kuigi kusagil ei ole ette kirjutatud, kas beebi/väikelapsega võib näiteks presidendi vastuvõtule või vabariigi aastapäeva kätlemistseremooniale järgnevale peole minna, siis siinkohal tasuks ikka esikohale seada lapse huvid. Väikelapsed on äärmiselt lõhnatundlikud ja paljude inimeste lõhnad ja parfüümid võivad neid väga häirida. Tihti venivad taolised üritused hilisõhtusse, ent õhtul kella 8-9 ajal peaks iga beebi/väikelaps juba magama.
Kui tegemist on näiteks päevase üritusega, siis tasuks ürituse korraldajalt üle täpsustada, kas üritus on lastesõbralik ning kas väikelapsed on üritusele oodatud.

Kuhu siis üldse lastega minna?
Mõni lugeja võib nüüd saada vihaseks, et soovitan justkui lapsi mitte kaasa võtta ja ürituste puhul ära märkida, kas lapsed on oodatud. Tegelikult tuleb aga esikohale ikka seada lapse huvid ning heaolu ja on nii palju toredaid asju, mida lastega koos teha. Näiteks piknik pargis või õues, telkimine, loomaaia või teemapargi külastus vms. Tuleb olla lihtsalt leidlik.

Naudi aga ka kvaliteetaega sõprade/kallimaga ja ära tunne ennast süüdi kui usaldad lapse kellegi hoolde.

(Pilt on illustratiivne ja pärineb internetist.)

Mõnusaid üritusi,
Kadi 🙂

Vägivaldne väikelaps

Kas tuleb tuttav ette, et loete raamatut, mängite põrandal või sööte parasjagu, kui äkki krabab laps sinu näost, sakutab sind kahe käega juustest, lööb või koguni hammustab? Muidugi tekib kohe küsimus, et miks ta seda teeb, kas sellest on võimalik kuidagi vabaneda, tekib kohe ka küsimus, mida oled teinud valesti, et väikelaps sedasi käitub?

Olen ühe pisipiigaga just sellist kasvuetappi läbimas. Tema lihtsalt näpistab/küünistab nii, et veri väljas. Hetkel ma näengi tänu sellele välja nagu oleks metsas seenel käinud ja nägu on kriimu peas.

Tegelikult kõik ülalnimetatu on täiesti normaalne ja üks kasvu etapp. Oleneb kui vana on laps, aga koheselt tuleb alati rääkida, et ei tohi teha ja selline käitumine ei tee sind õnnelikuks.
Kui sama kordub kohe uuesti, siis pead jääma rahulikuks ja seletama uuesti, seni kuni väikelaps lõpetab löömise, hammustamise, küünistamise, näpistamise. Kui väikelaps on piisavalt vana ja saab kõigest aru aga veel ei räägi, siis võib kasutada näiteks halva käitumise korral aeg maha treppi (kasuta treppi, mis ei ole pidevalt läbitav), tooli või nurka. Kui valid nurga või tooli, siis peaks olema asukoht selline, kus laps ei oleks teiste tegemiste keskmes vaid rahulik nurk. Kasuta alati sama treppi, nurka või tooli.

Ära mitte kunagi pane last voodisse, magamis- või mängutuppa, sest magamistuba peab olema lapse kindlus ja hea tunde koht mitte karistuseks. Mängutuppa ei tasu seepärast saata, et tema mõtted rändavad siis mänguasjadele ja ununeb põhjus miks ta eraldi teistest peab olema. Mitte mingil juhul ei tohi last panna pimedasse vannituppa või wc-sse, lapsed kardavad pimedat ja selliselt sa hoopis tekitad suurema psühholoogilise trauma lapsele.

Kui kauaks peaks trepil/toolil/nurgas olema – olenevalt lapse vanusest kui on 1a siis üks minut, kui on 4 aastane, siis 4 minutit. Kui aeg on täis saanud, siis mine lapse juurde (samale kõrgusele) ja seleta, miks ta eraldati mängust, (seleta lühidalt ja selgelt põhjus). Kui oled ära seletanud, siis musid ja suured kallistused ning päev läheb rõõmsalt edasi (ei tohi jääda vimma pidama ja tusatsema lapsega).

Ära jäta last pikemalt nurka kui tema vanusest tulenevalt ette nähtud. Kui lapsel on oma kaisukaru, kaisulapp või mis iganes nö tema see eriline mänguasi, siis anna see talle rahunemiseks nurka kaasa, seda ei tohi lisakaristuseks ära võtta!

Kui väikelaps kordab oma mitte aktsepteeritavat käitumist, siis tuleb kogu ülaltoodud protseduuri uuesti korrata, kuid siinkohal ei tasu ära unustada, et sul peab olema kannatlikkust, ei tohi häält tõsta, tutistada, laksu anda või mida iganes veel teha, samuti ei tohi tänitada kui oled korduvalt nurka pannud, näiteks :” noh kas oled rahul, sa ei oska käituda, pean jälle su nurka/trepile/toolile panema!!!!”.

Mitte mingisugune vabandus ega õigustus lapse ebameeldivale käitumisele ei tohi olla see, et ta on alle väike. Kui sa reageerid naerdes sellele, et laps kedagi lööb või hammustab, siis ta arvab, et see ongi väga normaalne ja ta teeb kõike seda ka suuremaks kasvades.

Head lapsed, need kasvavad vitsata!

Tillukestesse jalgadesse soovitan investeerida.

Minu üks suur kirg jalanõude- ja eelkõige väikelaste jalatsite vastu on eriti kasvanud viimaste aastatega- seoses tööga.

Mõni nädal tagasi käisin ostmas aastasele preilile jalatseid.
On äärmiselt oluline silmas pidada, et jalatsid vastaksid lapse jala suurusele, ehk ei ostetaks mitu numbrit suuremaid raha kokkuhoiu eesmärgil või kuna meeldib mõni disain rohkem, kuid suurusi pole saadaval. Kindlasti ei tohiks muretseda ka väikeseid jalanõusid.

Mida silmas pidada jalatsi valikul?
Märksõnadeks: suurus/mudel/kvaliteet.
Kuna osadel lastel on jalg väga kõrge, siis tuleks vaadata selliseid mudeleid mis on mõeldud kõrgemale jalale. Soovitan valida kvaliteetseid lastejalatseid valmistava firma tooteid, kus on silmas peetud just väikelaste jalgade eripära. Enamus väikelaste jalad paistavad kui lampjalad ja on tötsakad, kuid muretsemiseks pole põhjust, lapse jalg areneb ja ei jää selliseks. Nüüd tahavad palju öelda, et lampjalgsus on päritav ja see on paratamatus, millega on lepitud juba raseduse ajal, kuid tegelikult pole asi üldse nii hull ja seda saab siiski leevendada- või mõningatel juhtudel ka vältida, kui juba esimesed jalatsid on soetada korralikud tugeva tallaga (mitte pehmed sussid), kanna- ja sisemise toestusega. (Ma tean, et ka siinkohal on paljudel eriarvamused)

Millal peaks hakkama jalanõusid kandma?
See oleneb täitsa lapsest, mõni jookseb ringi juba 8 kuuselt teine aga pooleteise aastaselt. Siin soovitaksin vaadata last, et kui ajab ennast tugede najal kõndima, siis oleks aeg jalatsite peale mõelda. Muidugi oskavad siin parema suuna kätte anda arstid või ortopeedid.
Kuid see, millised jalatsid, kui suured/väiksed/kvaliteetsed jne valitakse on iga lapsevanema enda otsustada. 🙂
Veel üks tähelepanek, kui lapsed hakkavad tugede najal püsti ajama või kõndima ning käivad kikivarvul, siis see tähendab, et tagumiku lihased pole tugevad ja kogu keha raskus läheb rindkerele. Kuidas aru saada, et tagumiku lihased on tugevad? Kui laps hakkab käima ja potsatab tagumikule mitte kõhuli ja seistes/kõndides ei aja ennast kikivarvukile.

Kuidas saada tugevad tagumiku lihased?
Istu põrandale, pane laps oma kahe jala vahele seisma. Hoia kehast (mitte kätest) ja lase tal tõusta püsti ja istuda tagasi reie peale (samal ajal lapse jalad on sinu jalgade vahel fikseeritud ja kikivarvukile tõusta ei saa).

Võin omast kogemusest öelda, et ilmselt polnud mul kõige tugevamad tagumiku lihased, sest alalõpmata olin ma kõhuli maas- ka täiesti siledal asfaltiga kaetud teel (seda veel ka juba koolis käies) Põlved ja käed olid kogu aeg marraskil/verised (armid on siiani alles), suvel teadsin, et teeleht tuleb peale panna, aga kui palju sukkpükse ma puruks kukkusin- seda teab ainult vanajumal ise. 😁
Minu esimesed jalatsid mida mäletan, olid kinnise ninaga, heledamat pruuni värvi kingad, ilmselt nahast, kuid kuna mulle need väga meeldisid ja võimalik, et käisin need räbalateks, siis ei osatud sel ajal tähelepanu pöörata kas jalatsid mitte väikseks pole jäänud. Väikeste jalatsite kandmisest on mul kahjuks mõlema jala väikese varba küüned defektiga.

Mulle on armsaks saanud lastejalatsite brändid Jacadi ja Dpam.

Toredat teisipäeva,
Kadi

Kas Eesti Vabariigis soovitakse laste- ja perede heaolu nimel muudatusi teha?

Täna võtan ma teemaks mitte beebid vaid juba natukene suuremad lapsed.

Üha enam ilmub igasugu artikleid, postitusi ja telepöördumisi, kus palutakse kõigi abi kadunud lapse leidmisel. Eriti hull oli paar nädalat tagasi, õnneks küll valeks osutunud lapse kaubikusse tõmbamise lugu.

Kuid hetkel tahaksin hoopis analüüsida üldist pilti, alustades sellest, et peale lasteaia lõppu on 7-8 aastane laps saanud üleöö justkui suureks ja nüüd tuleb hakkata üksi hakkama saama. Minna- ja tulla koolist koju. Teha ise endale süüa, sest vanemad on tööl ja tulevad õhtul hiljem, ka ei saa jätta märkimata koolist antud kodutööde tegemist. Nüüd tuleb aga mängu see, kui lapsel on kodused tööd tegemata, siis siinkohal mitte ei näidata näpuga vanematele, vaid hoopis sellele pisikesele inimesele, kes peab vastutama oma tehtud/tegemata kodutööde eest ja sõjakamate lapsevanemate käest saavad õpetajad sõimata, et julgevad kodutöid jätta ning ei oska oma tööpäeva koolis selliselt organiseerida, et koju õppida ei antaks.
Kui laps on koolist koju jõudnud, siis kuni vanemate saabumiseni sisustatakse aega ekraanide seltsis, olgu selleks siis telekas, tahvelarvuti või nutitelefon.

Eestlased ise peavad oma elukeskkonda justkui väga turvaliseks, kuid samal ajal pannakse kivi-tuvisid vanalinna sissepääsude juurde, kabiku-terrorirünnaku kartuses.
Miks te ei karda pedofiile, vägistajaid, tapjaid ning ahistajaid? Muidugi on sellel lihtne vastus, sest ega neid justkui Eestis väga pole, kuid tegelikult on neid ikka palju, aga nendest kohtulahenditest ei lubata avalikult rääkida ning kohtuistungid on kinnised pidades silmas, et kannatanu on alaealine, kuid kõik juhtumid ei jõua kahjuks üldse politsei ja kohtuni. Eelnimetatud inimgruppide tegutsemist soodustatakse just sellega, et lapsi ei saadeta kooli ega tooda koolist koju, võimaldatakse piiramatult ligipääsu internetile, kus samamoodi vaimse hälbega inimesed ringi hiilivad ja otsivad järgmist ohvrit.

Nüüd tekkis hirmus viha paljudel, et kes sa selline oled, elad Eestist eemal ja hakkad jälle oma heaolu ühiskonna seadustest rääkima. Nimelt Suurbrittanias tuleb lapsi kooli viia ja koju tuua kuni 12 eluaastani ja oleneb kui kaugel on kool kodust. Kodutööde andmises ei süüdistata õpetajaid. Koju ei tohi samuti lapsi üksi jätta.
Ka nö heaoluühiskonnas ei ole siiski lapsed kaitstud 100%.

Mida saaks teha Eesti riik?
Iga kooli juures võik olla pikapäevarühm kus lapsed saaksid olla kuni vanemad järgi tulevad. Samuti oleks abiks kui tehtaks koolitööd ära. Lahendus on ka see, kui leitaks hoidja või keegi kes tegeleks lapsega.
Kui Eestis tehtaks seadus, et lapsed ei tohi üksi kooli minna ja sealt koju tulla mingi vanuseni, vaid ainult koos saatjaga, siis ei peaks me lugema traagilistest õnnetustest kus koolilaps jooksis teele või rattaga sõites jäi auto alla.

Mida saaksid teha Eesti tööandjad?
Need lapsevanemad kes töötavad teenindavas sektoris, miks on Eestis kauplused kella 11-ni õhtul avatud? See on ausalt absurd! Toon näiteks Londoni kus kella kaheksast tarbekauplused suletakse ja toidupoed olenevalt ettevõttest on kas tunnike või paar kauem lahti. Pühapäeval suletakse poed kella viiest-kuuest või on üldse kinni. Kui nüüd on pahameel, et ei jõua kuidagi varem poodi kui kell 11 õhtul, siis siinkohal on variant teha sisseostud internetipoes või planeerida oma nädala söögiplaan.
Inimesed tuleks kindlasti parema meelega teenindussektorisse tööle, kui neid ei koheldaks kui orjasid ning tööpäevad ei sõidaks sisse uneaega.

Mida saaks teha lapsevanemad?
Lõpetage kodus nutiseadmete kasutamine, mängige lauamänge ja tehke muid põnevaid asju koos. Õppige oma last tundma ja ärge pange üleliigseid kohustusi/ootusi oma pesamunadele, tundke huvi lapse päeva vastu.
Sööge koos hommikust ja õhtust, nädalavahetusel veetke aega õues. Lugege, käige raamatukogus, tegelege lapsega. Kui käib koolibuss, siis organiseerige nii, et keegi saadab bussi peale ja on ka bussi vastas.

Kokkuvõttes ei ole kunagi süü ühepoolne ja vaadata tuleks tervikut, kas tõesti on raske teha neid väikeseid muudatusi laste- ja perede heaolu nimel?

Kadi

Kes on Hea isa ja Hea ema!?!

Kui alles hiljuti oli meil isadepäev ja teemaks muidugi, kes-ja milliste omadustega on parim isa?!

Kas parim isa jätab oma töö välismaal ja tormab mähkmeid vahetama? Samas tekib ka küsimus ema kohta, kas parim ema on see kes toidab rinnaga, istub kodus vähemalt lapse kolme aastaseks saamiseni ja loobub sotsiaalsusest lapse pärast?

Ilmselt sel teemal võiksin kirjutada raamatu või isegi serjaali jagu tsenaariumi mis jookseks teleekraanidel nagu Vaprad ja ilusad või Kodus ja võõrsil.

Iga vanem peaks järgima oma sisetunnet, mitte laskma ennast ühiskonnas välja kujunenud normidest ja kõrvalseisvate inimeste näpuvibutustest häirida. Lõppude lõpuks võivad oma töö vilju nautida- ja uhked olla vanemad, kelle lapsed on kodust kaasa võtnud empaatiavõime ja oskuse hoolida teistest, olenemata kasvatusmeetodist ja sellest kui palju on ennast nö ohverdatud “lapse heaolu” nimel.

Isiklikult leian, et parim lapsevanem saab olla ka ilma ennast ohverdamata. Parimad vanemad on need kes oma last armastavad tingimusteta. Lapsed kellel on armastavad vanemad on tervemad.

Kas sa teadsid kui leidlikud on vanemad kes töötavad palju ja on ehk võtnud lapsele hoopis hoidja? Isa kes tööga seoses väga palju reisib on üles filminud unejutud, mida video vahendusel lapsele igal õhtul edastatakse. Või ema, kes igal hommikul tööle minnes teeb päeva video ja see edastatakse lapsele.

Parimaks vanemaks valiksin ma need, kes veedavad lapsega kvaliteet-aega, olgu sees siis tund päevas või ainult nädalavahetus.

Laps mäletab täiskasvanuna neid õnnelikke hetki, mida ta on saanud veeta oma vanematega.
Laps ei pea ajaarvestust, erinevalt sinu tööandjast kes ajab näpuga järge tehtud töötundide osas. Lapse kasvatamisel soovitan rõhku panna kvaliteedile mitte kvantiteedile.

Ja ikkagi jääb justkui õhku rippuma küsimus, kes siis lõpuks on see kõige kõige parem lapsevanem? Vastus on lihtne – see kes armastab oma last tingimusteta!

Mõnusat pühapäeva,
Kadi 🙂

Beebid ja porgandi allergia.

Üks suur mure hakkab lapsevanemate peas keerlema, kui juttu tuleb päris söögi andmisest ja sellega kaasnevast võimalikust toiduallergiast.
Olen palju lugenud raamatuid ja uurinud interneti avarustest toiduallergiate kohta ja kuidas see väljendub. Kuigi me oleme teadlikud enam levinud toiduallegia tekitajatest nagu piim, munad, maapähklid, kala jne. Viimastel kuudel on aga minu poole pöördunud paljud lapsevanemad, sest perearstide poolt on tunnistatud kõrge allergia tekitajana välja toodud üks köögivili, selleks on porgand.
Uurisin, mis seos on porgandil kui allergia tekitajal väikelaste hulgas.

Kellel on soodumus porgandi allergiaks?
Porgandi allergiaks peab olema geneetiline soodumus, kuid selleks peaks teadma, kas vanematel on seda allergiat olnud. Seega tasuks siinkohal võimalusel välja selgitada, millised on lapse ema ja isa allergiad erinevate toitude suhtes, kuid see ei tähenda, et lapsel peaks tingimata olema sama allergia mis on vähemalt ühel vanematest. Lisaks on leitud, et lapsed kellel on porgandi allergia on ka suurema tõenäosusega õietolmu allergia.
Teadlased on leidnud, et USA-s on väga harv nähtus porgandi allergia erinevalt euroopast kus seda on 25% elanikonnast.

Mis on peamised tunnused porgandi allergia korral?
Samad mis iga teise allergia korral nagu näiteks kõhulahtisus, oksendamine, kõhuvalu, gaasid, vesine nina jne.

Millal võib lapsele porgandit anda?
Kui lapsel on soodumus porgandi allergiaks, siis võiks oodata kuni seitsmenda elukuuni ja proovida siis porgandi püreed anda, toore porgandiga võiks oodata kuni kümnenda elukuuni.

Kes kuuluvad veel porgandi perekonda?
Kui lapsel on tuvastatud porgandi allergia, siis peaks tähelepanu pöörama ka teistele porgandiga samas perekonda kuuluvatele pastinaak, petersell, aniis, till, apteegitill, koriander ja petersell enne kui lisate menüüsse.

Pisike meelespea!
Pese- ja koori porgandid alati vahetult enne küpsetamist. Ära hoia alles jäänud püreed alles, või kui hoiad siis sügavkülmuta.

Mõnusat esmaspäeva,
Kadi 🙂

Blog at WordPress.com.

Up ↑