Mida tähendab hoolitseda erivajadusega lapse eest.

Hommik
Algas nii kuidas jumal juhatas, see võis olla 4:40 või parimatel päevadel isegi 6:40 (seda viimast võis kolme kuu jooksul ühe käe sõrmedel kokku arvutada). Kui muidu võtab lastel ärkamine (nagu meil kõigil ilmselt) aega, siis tema puhul oli hoopis teisiti. Kui nägin kaamerast ja monitorilt (südamelöögid läksid üle saja), et laps juba tõuseb üles, siis pidin püsti hüppama, et jõuda tuppa enne kui tema reaktiivi kombel voodist välja lendab ja vastu ust prõmmima hakkab (uks oli keeratava lingiga ja seda ta lahti ei suutnud keertata, samuti olid aknad kinni lastud ekstra kruvidega, et laps neid lahti teha ei saaks mitte mingil moel).
Kõigepealt tuli öine mähe vahetada (kes teab milline mõju on kangetel ravimitel väljaheite lõhnale, siis teinekord võib see silmist pisarav välja kiskuda ja seda ilma liialdamata). Kui päevased riided seljas läksime alla korrusele mängutuppa vahel jäime ka tema tuppa ja panin telefonist tema lemmiklaule mida kuulas pannes pea mulle sülle kui põrandal istusin. Tol hetkel oli tema lemmikuks laulud multifilimist Moana (kui panna youtube Moana songs otsingusse tulevad kõik lood välja ja need on väga head) ja Trolls Holiday multikast laul “Love Train”. Muusikat ta tõsiselt armastas ja kui panid temale meelepärased lood, siis istus/oli pikali või tantsin lugude järgi.  Kell seitse oli ravimite ja hommikusöögi aeg. Selleks ajaks oli üles ärganud ka noorem laps kes sai “lock down” ajal kaheseks. Kui algul ajasin näpuga järge millist ravimit kui palju, mis kell ja mis päevadel, siis võin endale õlale patsutada, et kuuga oli mul kõik selge ja käe sisse harjunud.
Erivajadusega lapsel oli diagnoositud epilepsia, nõrgad lihased (temast saaks ideaalne kondiväänaja kui keegi näeks kuidas ta endal riideid seljas ära võtab), kõne väga vähene tema ea kohta ja veel terve rida muid probleeme mida nelja aastasel diagnoosida ei saa. Minu silmis ei mängi mingit rolli millised on diagnoosid kuni ma suudan lapsega ühise keele leida ja olla kindel, et me teeme asju mis teevad lapse õnnelikumaks.

Üks hea asi UK-s on näiteks see, et koolid peavad võtma erivajadusega lapsi igal aastal teatud hulga. Muidugi tähendab see seda, et lapsel peab olema eraldi tugiisik kes kõiges aitab ja toetab (konkreetse lapse puhul paneks õpetaja ameti maha juba peale esimest tundi ja saaks eluaegse trauma sellest kogemusest).

Natukene sellest kuidas kodused toimetused välja näevad. Kui mina tühjendasin nõudepesumasinat, siis tema oli juba hakanud sahtleid tühjendama ja lemmikuks oli tal puulusikas millega said lusika ulatus kaugusel olevad isikud päris tihti obaduse vastu sääri. Söögikorrad nägin välja sellised kus püüdsin meeleheidlikult lapsele selgeks teha, et süüakse kahvli või lusikaga – tema armastas kõike kätega süüa ka jogurtit. Vahel saatis mind siiski ka edu ja jõudsime kaubale söögiriistade kasutamise osas, kuid kui hetkeks pöörasin pilgu olid käed uuesti taldrikus. Kord sai lapsel kannatus minuga otsa ja väänas täiesti korraliku tugeva kahvi kõveraks sekunditega, tema kahjuks polnud see viimane majapidamises.
Õue minek võis temaga kujuneda tragikoomiliseks, palusin panna jalga sokid ja jalatsid, minnes ise kööki veepudelit täitma. Tagasi jõudes kõigest mõni minut hiljem seisis koridoris porgandpaljas laps ja riideid enam selga panna ei tahtnud. Nuta või naera, aga tal oli jõudu rohkem kui mõnel kümne aastasel! Siis tuli teda motiveerida õue minema näiteks sellega, et läheme eeslite juurde (naabritel olid kaks eeslit, keda laps sai rohu või porganditega sööta), otsime metsast mõne suurema puuroika, läheme liumäele maja juures pargis või kasvuhoonesse tomateid ja piparmünti kastma (vee vastu oli tal eriline nõrkus) vahel ütles ise mida ja kus teha tahab. Õues käimised olid kergelt öeldes ettearvamatud, sest tema lemmikuks oli tööriistad just suured labidad, harjad, rehad (laste omadis pakkusin, kuid need jättis alati kõrvale). Esimesel kuul maamajas oli tema lemmikuks mullahunnikust alla laskmine, mullas kaevamine ja loopimine, see õnn oli küll üürike, sest aednik ajas herne peenarde jaoks hunniku laiali, kuid see ei tähendanud, et peenardes poleks saanud kaevata. Ma parem sellest ei räägi millised lapsed peale igan mullahunnikus püherdamist välja nägid, aga minu jaoks oli oluline, et neil oli tore! Pesumasina olemasolust oli teadlik ja tegelikult kui jätsime kombekad koridori rippuma oli järgmisel hommikul tuli lihtsalt harjaga kuivanud pori ära pühkida ja taas sai välja minna. Maal elamise rõõmud, pole vaja lapsi üles vuntsida igal hommikul nagu oleks pühapäevane kirikusse minek (linnas peab esinduslik välja nägema iga päev, muidu vaadatakse su peale viltu, et kas sul pole aega laste kombekaid pesta).

Kolme kuu sisse mahtus aastaaegade vahetumine ja kevadest sai suvi. Jah, mul oli hea meel, et riideid pidi lastele selga panema minimaalselt ja igapäevane võitlus mütsi peas hoidmise või jalatsite jalga jätmisega oli läbi. Kõigil lastel on vist lemmikjalatsid kummikud ja seda ka süda suvel 35 kraadise kuumusega.  Kasvuhoone juurde panime üles laste basseini. Kui tahtsid mõnusat pärastlõunat, siis basseinis hullamine karanteeris selle 100%. Suuremale lapsele tuli kogu aeg meelde tuletada, et peadpidi vee alla ei jääks, see oli tema nõrkus. Saime ka ühe atraktsiooni lisaks basseinile. Toru kus jooksis vesi sisse ning pidid hoogu võtma ja täispuhutud pisikese kummimatt käte all ning kõhuli sisse püüdma liuelda. Olen selline, et peab ju lastele kõik ette näitama ja ise ära proovima…. tulemus oli sama kui hüppad kõhukat vette, aga siinkohal tuleb eraldi välja tuua, et minu eneseohverdus oli seda väärt, sest KÕIK kaasa arvatud lapsed irvitasid minu soorituse üle väga pikalt ning iga kord kui läksime basseini juurde tahtsid lapsed, et ma torust liugu laseks (ma piirdusin selle ühe korraga)!
Uskumatu kiirus…. toon siia näiteks, et kui käisime väljas ja olin mõlema lapsega üski, siis pisem (2a) liigub 2km tunnis ja suurem (4a) 200km tunnis…. siis polnud muud kui haarasingi väiksema kaenlasse, et suuremale järgi tormata.

Suuremal lapsel puudus igasugune ohutunne ja 95% ka valutunne ilmselt, sest temaga juhtus pidevalt midagi. Kord tõmbas ta endale jala peale suure vanaaegse kivist päikesekella mis tegi jalale päris palju liiga ja see oli natuke paistes ning läks ka väheke siniseks. Kivimüüril jalutamise vastu oli tal nõrkus, kukkus sealt õnnetult alla teisele poole müüri võpsikusse kui nuttu oli peale seda vähe ainult ehmatuse jagu ilmselt. Ühel õhtu jäi isaga maja ette kui parasjagu oli käsil survepesuriga majaesiste tänavakivide pesu, juba oli ta sõrme survepesurisse pistunud (keegi täpselt ei näinud kuidas see juhtus). Tegemist oli õnneliku õnnetusega, sest survepesuris olnud kemikaalid oleks võinud teha palju pahandust, kuid meil läks õnneks ja nädalapäevad hiljem peale mitut korda päevas küünealuse puhastamist tuli küüs ära (või näris laps küüne ära). Küüne all olnud nahk oli kenasti kasvanud ning ei veritsenud. (tõenäoliselt peaks kasvama uus küüs, kuid seda näitab juba aeg). Pargis oli super äge kahe erineva luimäega mängumaja. Suuremast liumäest ei tahtnud isegi alla lasta, kui laps armastas kõhuli alla tulla ja vahel oli ta nii kiire, et lasigi pea ees kõhuli liumäest alla ning ilmselgelt sai ta ka haigel lõuale/kõhule. Õnneks jäi lõug terveks ja mäng jätkus. Ma ei hakka siia isegi mitte kirjutama kui palju pisemaid traumasid laps sai oma 200km/h liikumiskiirusega ja ilmselt ei meenukski kõik enam.

Milliseks kujunes olukord kui erivajadusega laps ei saanud mida tahtis?
Tema peaminem asi mida kogu aeg nõudis oli vaadata telekat ja teatud kindlaid multikaid (teleka aeg oli õhtupoolikul kella neljast umbes kuueni). Juhul kui ta oma tahtmist ei saanud (ja seda ta tõesti ei saanud), siis võis ta sulle kallale tulla, lüüa, hammustada ja lõpuks läks ta endast nii välja ja röökis nii et kogu küla võis kuulda.

Õhtul vannitamine oli omaette sport, sest laps tahtis kogu aeg sukelduda, mis oli muidugi eluohtlik ning varasemalt olid tal krambid vannis sedasi tulnud. Öösel jälgisin kaamerat ja montori. Kui lapse südametöös toimus muutusi pidin olema valmis sekkuma (olenevalt olukorrast kas ravimitega, kuid tihti piisas asendi muutmisest).

Kõik kes on hoolitsenud erivajadusega lapse eest või kellel on endal kodus erilist hoolt vajav laps teavad, et tegelikult saab ka palju nalja ning mõni päev on eriti hea. Kindlasti oli üheks suureks edasiminekuks kui leidsin internetist eriti tugeva ja vastupidava närimiskaelakee, sest laps näris oma küüned verele ning üks küüs oli tal just paranemas põletikust mis oli vajanud kirurgilist sekkumist enne “lock down” saabumist. Teine tõsiselt suur edasiminek oli see, et laps hakkas ise wc käima ning “õnnetused” olid väga harvad.

Parimad olid need hetked, kui lugesin lastele raamatuid ja mõlemad kuulasid suure huviga. Suuremale lapsele meeldis eriliselt see kui lugesin iga tegelase eri häälega, siis kõkutas ta naerda nii, et vähe polnud. Meil oli iga päev ka neid hetki kui oli palju kallistamist ja musisid. Laps küsis tihti, et kas sa oled õnnelik või kurb?
Kui sul on empaatiavõime ja armastad loomi, siis oskad sa erilist tähelepanu vajava lapsega hakkama saada, sest nad võivad olla väga ettearvamatud, kuid sa tead, et neil puudub enda üle kontroll ja nad ei tee seda sihilikult, et sinu piire ja kannatlikkust proovile panna.

Kui suur on õe-venna armastus?
See on midagi sellist mida ei saa panna sõnadesse. Minule teadaolevalt puudub ka mõõtühik selle mõõtmiseks. Suure venna suurim fänn oli tema pisike õde. See sära mõlemi silmis hommikul kui ärkasid küsisid esimese asjana teineteise järgi. Kuigi palju tuli ette kus suurem tõukas pisemat, siis siinkohal ei tasu jätta mainimata, et väiksema käed mängisid venna provotseerimisel suurt rolli. Meil oli selline kuubik mille peale sai panna erinevaid loomi ja siis kuulata lugusid, kui pisemal oli kiusuuss sees, siis ta krabas parasjagu mängiva looma ja pani sellega jooksu, muidugi läks sellest lahti suuremat sorti draama ning pisaraid polnud vaja kaua oodata (täiesti asendamatu ja lollikindel ning maha kukkudes ei purunenud – ega me meelega seda loopima ei hakanud) https://tonies.com Kui vennal olid krambid ja nendest välja tulemine või taastumine võttis aega, siis õde oli alati kõrval ja rääkis kuidas venna ei tunne ennast hästi ja kallistas-musitas. Pisem oleks ilmselt oma kõige kallima mänguasja ka loovutanud kui selleks vajadus peaks tekkima, küll aga polnud jagamise suuremeelsusega nõus vanem laps. Kui küsisid, kas sa jagaksid oma magneteid minu tuli kiireks vastuseks “EI” ja sellega olid jagamise teemad lõpetatud.

Olen üdini aus, et viimased kuu aega maamajas, olid väga rasked just vaimselt, kuigi füüsiline keha hakkas ka järgi andma – neid päevi kus kergenudseks peatäie nutsin oli rohkem kui üks ja see aitas natukene ikka. Tavaliselt oli mul hommikuti 3h vaba (magasin öisest ärkvel olekust), pärastlõunal 3-4h ja nädalavahetustel oli üldiselt päevasel ajal natuke rohkem vaba aega. Kui ma parasjagu ei maganud, siis tegin kirja- või videokõne teel nõustamisi. Mitme perega suhtlesime hoopis öösel, sest kõigil lapsed magasid ja mina sain kõigile küsimustele kohe vastata.

Üks asi mida ma õppisin kolme kuu jooksul oli kannatlikkus, see on nüüd ilmselt kõrgem tase kannatlikkuses ja asjdel lihtsalt minna lasta ilma, et mul oleksid juuksed hallid ning närvirakud olematud.

Pilte ja videosid lisasin Instagrammi kontole kadiandbabies

Kadi

 

Nädalasest suusareisist kolmeks kuuks 24/7 hoidjaks.

28.06 täitus kaks nädalat kui olen tagasi Londonis, kuid kahjuks mitte kodus. Algul mõtlesin, et kirjutan kohe pikalt, et kuidas ikka oli elada täpselt 3 kuud kellegi teise pereelu 24/7. Tegelikult kirjutasingi valmis juba möödunud nädalavahetusel ja otsustasin oodata veel. Otsustasin seda mitte avaldada, sest esiteks on see meeletult pikk ja teiseks, kes see ikka viitsib lugeda.

Kes jägisid mul tegemisi märtsi keskpaigast, siis teavad, et olin broneeritud ühe pere poolt suusareisiks mis mõni tund enne lendu tühistati, sest Šveitsis alpid pandi kõik kinni. COVID-19 hakkas oma haardeid agresiivselt laiendama. Klient tegi kiire muudatuse ja puhkus sai uue asukoha väljaspool Londonit, kus perel on maamaja.

Olukord muutus riigis tundidega ning minu nädalast sai lõpuks kolm kuud ja seda lihtsalt seetõttu, et minu Londoni tööandja ei saanud pakkuda mulle nende juures elamisvõimalust ning mõlemad vanemad seadsid ennast sisse kodukontoris ja hakkasid jagama oma päevi kes millal laste eest hoolitseb (minu arvates said nad suurepäraselt hakkama, kuid kindlasti ei olnud see kerge, selles ma ei kahtle. Lapsed 5a ja 3a). Öö-perega läks halvemini, sest ema ei olnud kõige õnnelikum, et ma tagasi Londonisse ei läinud, kuid siinkohal polnud minul mitte midagi teha. Minu tööpiirkond Londonis on kõige suurema nakatumiste- ja surmade arvuga.

Pere kelle juures parasjagu olin vajas abi lastega 24/7, sest üks lastest on erivajadusega. Kohe kui tulid üleriigilised juhised ja kõigil kästi koju jääda, siis pere kellega pidin vaid nädala olema, pakkusid välja, et võiksin nendega jääda ning töötada 24/7 – ilma pikemalt mõtlemata võtsin pakkumise vastu. Tagantjärgi mõeldes oli see muidugi parim mis antud olukorras sai juhtuda, sest mina pole seda tüüpi, kes istuks lihtsalt kodus ja teeks mitte midagi (tegelikult seda poleks juhtunud, sest mul on alati midagi teha).
Meie esimesel nädalal maamajas jäin väga haigeks ning järgnevad paar nädalat töötasin, kuid ma isegi ei tea kuidas?!?! Esimese nädala lõpus sain sõnumi oma londoni öö-perelt, et neid prantsusmaalt külastanud pereliigmel oli tuvastatud COVID-19. Kuna mind pole testitud, siis ei tea ma siiani mis haigus mind tabas, kuid sellest ei jäänud ka teised majas viibinud puutumata.

Eluks vajalik oli kaasas pisikese kohvriga ning sinna kuulusid nii mõned raamatud kui ka lõnga, et saaks kududa-heegeldada. Paraku pidime tõdema, et aastaeg hakkas muutuma ning mul oli hädasti vaja suviseid riidedi ja jalatseid. Nii saigi paika pandud plaan ja auto mulle tellitud 13.04 hommikuks. Kõigepealt tund aega sõitu minu koju, kus kaaslane oli minu asjad elutuppa toonud ning sai võtta asju mida vaja teadmata ajaks. Kahjuks on mu kaaslasel immuunsüsteemi puudulikkuse haigus, millest tulenevalt on tema kõrges riskigruppis. Seega kui käisin kodus oma asju võtmas, siis lehvitas mulle ülevalt korruselt trepi pealt, kui ära läksin käis ta kõik ukselingid üle desinfitseeriva vahendiga. Edasi läksin peres töötava lapsehoidja juurde kellel oli samuti vaba (jah 24h hoolitsesid vanemad laste eest ise). Meie esimene plaan oli minna toidupoodi, see oli minul esimest korda peale kuud aega näha inimesi väljaspoolt maamaja ning poes polnud ma samuti käinud, sest kõik toodi koju kätte. Jah – mask ette ja poejärjekorda ootama, üks inimene iga kahe meetri tagant, poodi sisenedes puhastasid käed ja ostukäru. Mõtlesin asju valides, mida järgmisel hommikul tagasi maamajja sõites ja kodus peatus paludes oma kaaslasele viia. Internetipoed kahjuks uusi kliente ei võtnud juurde ning minu kaaslase ainus võimalus oli helistada kohalikku omavalitsusse ja palude sealsetel vabatahtlikel talle hädavajalik toidukraam osta (ilmselgelt ei palu ta endale lemmik küpsiseid või muud sellist meelehead osta vaid ainult hädavajalik), seega kuhjasin ma käru täis asju mis võiksid talle meelehead teha ja natuke tuju tõsta selles olukorras. Tõesti ma ei koonerdanud asju ostukärusse ladudes, sest kõike ostsin teadmata ajaks. Juba etteruttavalt võin öelda, et kaaslase üllatus oli muidugi suur. 🙂

Järgmisel hommikul sõitsime tagasi maamajja ja seda teadmata ajaks, minul oli kaasa pakitud veel lõnga ja raamatuid lisaks suvisele garderoobile.

Kadi

 

NB! Pilt on tehtud môni tund enne seda kui sain teada, et suusareis jääb ära.

Taskuraha ja lapsed

Eelmisel nädalal kohtusin ühe armsa emaga. Peres kasvab kaks toredat poissi vanused 7 aastane ja 10 aastane. Tegemist on väga kiire elutempoga Londoni südamse elava perega kus ema on kunstiinimene ja isa muusik. 

Meie jututeema läks eriti põnevaks kui ema rääkis, kuidas poisid taskuraha küsivad. Mul tekkis kohe huvi, et kuidas on nad selle küsimuse lahendanud ning kui palju siis antakse? Selgus, et raha antakse üldiselt korra nädalas või siis kui lapsed küsivad, kuid paika ei ole pandud summat, ehk sularaha mis parasjagu juhtub olemas jagatakse poiste vahel ära. 

Peamine põhjus miks ema kodus oma meesperega rahulolematust üles näitab on see, et ta teeb kõik asjad ise või siis on kodus kõik tegemata, sest teda on vaid üks.

Minu järgnevate soovituste peale läks ema sedavõrd rõõmsaks, et ta ei suutnud ära oodata kui poisid õhtul magama lähevad, et siis neid hommikul üllatada toreda kirjaga pudrukausis, kuidas edaspidi taskuraha lunastamine käib. 

Kõige lihtsamad asjad mida ülaltoodud vanuses lapsed saavad väga edukalt teha ja pole oluline kas tegemist on poiste või tüdrukutega:

  • Kõik sokid sahtlitest paarilistega kokku panna (järele jäänuid saavad kasutada tolmulappidena tõmmates need endale käe otsa).
  • Pesu sorteerimine värvide järgi ja pesu masinasse panemine (villane ja siid kindlasti eraldi hunnikusse panna), pesu kuivama riputamine ja hiljem triikimist mitte vajavad asjad otse pesurestilt kokku voltida (õpetada, kuidas pesu voltida), õigesse kappi/sahtlisse ja triikimist vajavad asjad pesukorvi.
  • Pesu triikimine (õpeta lapsed pesu triikima. Pere kus töötasin aastaid 7 aastane triikis pesu ja nooremad olid abiks voltimisel ja kappidesse sorteerimisel).
  • Tolmuimejaga tolmu võtmine, põrandate pesu.
  • Tee köögitoimkonna nimekiri mis päeval keegi sulle appi tuleb ja korra nädalas lase lastel teha toidukord (olgu selleks siis võileivad või pizza).
  • Nõude pesu/kuivatamine ja kappidesse tagasi omale kohale panemine.
  • Jalatsite eest hoolitsemine, et need oleksid alati puhtad ja korras järgmiseks päevaks (igaüks enda omad).
  • Õhtul riided valmis järgmiseks päevaks.
  • Mänguasjade sorteerimine. Anna lastele 30 minutit valida välja nende lemmik 10 mänguasja mida soovivad alles hoida ja siis ülejäänute puhul otsustage koos, kas selle võiks kellelegi teisele edasi anda/alles hoida/annetada heategevuseks ning katkised asjad hoopis ära visata.
  • Riidekapist välja sorteerida väikeseks jäänud ja katkised riided. (minu kogemus on näidanud, et see on üks laste lemmik tegevusi).

NB! Pane kirja iganädalased asjad ja siis jäta paar punkti asjade jaoks mis muutuvad iga nädal. Näiteks talvel lume rookimine või riiete sorteerimine korra kuus. (tee endale nimekiri asjadest mis käivad plaanist läbi korra kuus ja siis need asjad mis on hooajalised). 

Selleks, et kodus kõik toimima saada, tuleb emal/isal teha graafik kes millal mida teeb, et kõik tegevused ei kuhjuks pühapäeva õhtusse, vaid oleksid võrdselt jagatud päevade peale. 

Kui väiksemate lastega umbes viie kuni kuue aastaste puhul aitab sellest kui teha kleepsude kogumine ja kui on kogutud kokku teatud hulk kleepse on mingi hind sellel (olgu selleks kas üllatusmuna või kinoskäik, kuid motivatsiooni tuleb hoida). 

Kui suuremate laste puhul 7+ aastat on teemaks raha, siis tihtipeale ei teata kui palju peaks andma, kas üldse peaks andma jne. See kui palju antakse on täiesti iga pere peresisene asi, kuid soovitan olla mõitlik selles osas. Näiteks kui laps on 7 aastane, siis võiks iga vanuseaasta kohta ühe euro arvestada kuus. Soovitan jagada 7 eurot nädalate peale, ehk korra nädalas saab laps oma taskuraha kui on täidetud tingimused mis on üles kirjutatud. Kui sel nädalal jäi midagi tegemata, siis võib selle tegemata asja võrra kärpida taskuraha summat. Kes nüüd mõtlevad, et neil on lapsed teismelised ja näiteks 15 aastasele viisteist eurot kuus oleks justkui naljanumber, siis soovitan teha nimekiri nendest töödest millega oleks võimalik teenida lisaraha. Olge koos loovad ja aita koostada reklaam lapsel, et viib naabrite koera jalutama ning saaks sellega natukene lisa tasuraha teenida. Kui Sinu laps armastab kududa või mõnda muud käsitöö asja teha, siis aita tal luua oma pisike firma või uurige kus on erinevad turud kus saaks oma tehtud asju müüa. (jõuluturg, erinevad laadad jne). Vanavanemad armastavad lastelastele raha anda, kuid laps on rohkem motiveeritud, kui tema käsitööna asju ostavad ka pereliikmed ja sõbrad ning vanavanemad on oma raha investeerinud targalt lapselastesse. 😉
Eraldi tasuks siiski jätta kooli ekskursioonide taskuraha, mis võiks olla kokkuleppeline ega puutu igakuisesse taskurahasse.

Kui hakkad lapsele taskuraha andma, siis kindlasti õpeta kuidas seda raha otstarbekalt kasutada ja kas võiks teatud summa hoopis panna eraldi, et tulevikus oleks ülikooli raha või hoopis mõneks suuremaks investeeringuks. Õpeta lapsi suurelt unistama ja õpeta kuidas unistused ei peaks ainult unistusteks jääma. Kui laps tahab midagi, kuid sa keeldud seda ostmast, sest sinu silmis on see raha raiskamine, siis soovitud asja jaoks võib ta oma taskuraha koguda ja kulutada, sellisel juhul mõtleb laps hoolega, kas tal seda asja ikka on vaja. 😉 

Õpetades lastele raha väärtust ja seda kui palju peavad nad selle saamiseks vaeva nägema lood sa vundamendi selleks, et nad ei oleks tulevikus kiirlaenude-, krediitkaartide- ja pankade orjad. 

Postituses olev pilt pärineb emalt kellele andsin nõu ja poisid said sellised toredad üllatused hommikul pudrukausist 😄. 

Tulemus – ema/isa on rõõmsad, lapsed näevad vaveva taskuraha nimel ja kodu saab toimima kui väikeettevõte. 

Ärge kasvatage oma lastest lumehelbekesi vaid õpetage neile iseseisvust.

Kadi 🙂

Dental problems in children!

Parents are responsible for the development of their child’s oral health habits.

I naively thought that the oral health issues along children due to sugary drinks/foods is only prevalent in the UK and in the US, but that is not the case!

Visiting Estonia I met a wonderful and a kind family, where I couldn’t help but notice the front teeth of their 5-year-old, as the situation was very bad. When we met up, the child was given a big bag of candies to nibble on, which she finished soon enough. At some point I asked if they’ve been to the dentist and what does the oral treatment look like in Estonia. It turned out that they’ve been to the dentist just recently, but the child didn’t even open her mouth – the dentist saw no problems with that, but the dental examination couldn’t be done and it was left like that.

I asked parents for permission to have a look and luckily the child was ok with it as well. What I found were big cavities one couldn’t miss – I didn’t believe my eyes, as the child was only 5!

Oral health problems do not appear overnight and after looking into it I’ve learned that these issues are not hereditary (although I hear lots of excuses such as ‘everyone in our family has bad teeth’). It actually shows bad eating habits and the lack of attention and importance placed on oral hygiene. Most even don’t visit the dentist unless something hurts.

To protect your child’s teeth, an easy solution would be to cut off sweetened drinks, sugary yogurts or anything of the sorts before bedtime.

How often should one go in for a check-up?

Depending on what the dentist recommends directly, it should be once a year. But to be on the safe side, twice a year, so anything a little out of order can be discovered early and can be supervised. And if the child is afraid of the dentist – book an appointment every 3-4 months. This way, the child gets used to the dentist and will not consider them as an ‘ugly monster’ who only pulls out teeth or hurts them.

Another tip for parents whose children are afraid of the dentist – do not arrive early at the dentist office, but be just on time. This way you lessen the stress that comes by waiting and the child also won’t see other children who may come out crying.

Recommendations:

*For the oral health of your child, don’t give them sugary drinks/yogurts or otherwise sugar-filled things before bedtime.

*First dentist appointment can be scheduled when the child has their first tooth.

*Make regular dentist appointments every 3-4 months so the child can get used to the dentist chair and with the environment.

*Have a look at the food table and remember, child’s drink is water!

*Don’t let the child brush their teeth alone, rather help them to ensure all the hard-to-reach places will get cleaned. To check how well teeth have been brushed, small tablets are sold in most pharmacies which upon breaking between their teeth turn colour – this will show which areas still need more cleaning.

*Place a sand-timer next to the sink so the child knows how long teeth must be brushed for. Make sure to get them into a habit of 2x a day. To ensure they remember to, post a piece of paper to the wall, so after every brushing session they can put a sticker on the paper for a job well done.

*Have the child with you when choosing a toothbrush, but make sure the brush is age-appropriate. And if the child does not like the usual peppermint taste, then find a different taste – our main goal is to teach good habits. But make sure they don’t like the toothpaste taste too much, as otherwise you may find the tube of paste is only enough for a couple days (seen it before)!

*Don’t scare the child and keep the horror stories of the dentist to yourself! Find a book filled with teeth-inspired delightful stories and create an interest to visit the dentist. Tell them of the fun things in the dentist office and spike their imagination on all the things that can be done and imagined.

I’ll add a Youtube video here on how diet affects teeth and what happens if not enough attention is placed on oral health – a little bit of thinking material for parents. https://www.youtube.com/watch?v=c2EJ6_0iq7k&fbclid=IwAR2Mi-8ieVrevMEBShDJPA8HMLlCh1ryRmwPHpO3_oXUoBa1o3UOhiRLF50

Also, an article which was recently published in Estonia on oral health issues in children. https://tervis.ohtuleht.ee/976962/hambad-lagunevad-kui-palju-maksab-tegelikult-sinu-lapse-hambaravi?fbclid=IwAR26KZYChW1I9OddTdE1L9-MTmeNMi-mFcCWIvPO5QjPswBIHAD6-Fs777A

NB! Photo is from my personal collection.

Happy brushing!
Kadi

Laste halvas seisukorras hambad!

Laste hambahügieeni harjumuste välja kujunemise eest ei vastuta mitte laps vaid lapsevanem.

Arvasin lihtsameelselt, et suuhügieeni probleemid ja suure suhkrusisaldusega toitude/jookide manustamine lastele on vaid Brittide ja Ameeriklaste teema, kuid ei ole!

Eestit külastades kohtusin ühe imetoreda perega, kus hakkas kohe silma viie aastase esihambad, nende seisukord oli väga halb. Kohtumise ajal anti lapsele suur kott komme mis ta ka kõik ära sõi. Ühel hetkel ma küsisin, et kas nad on hambaarstil käinud ja kuidas Eestis üldse selliste hammaste ravi välja näeb? Selgus, et alles oli hambaarsti külastatud, kuid laps ei teinud suud lahti ning arst sellest ka probleemi ei teinud, ehk siis ülevaate saamine suus toimuvast jäi ära. Palusin vanemate luba lapsele suhu vaadata ning minu õnneks oli laps koostöövalmis, vastu vaatasid suured hambaaugud ja mina ei suutnud uskuda mida ma näen! Laps oli kõigest viie aastane!!!!

Hambaprobleemid ei tule üleöö ning seal on alati tagamaid mida uurides saan aru, et tegemist ei ole mitte pärilikkusega (selle taha poetakse palju, et meil kõigil peres on kehvad hambad), tegelikult näitab, et halvad toitumisharjumused ja suuhügieenile ei pöörata tähelepanu, ka hambaarsti ei külastata regulaarselt vaid tõesti kui juba hammas valutab.

Üks asi mida sa saad teha oma lapse hammaste heaks, ära anna magustatud jooke, magusaid jogurteid või mida kõike veel enne magamaminekut, et laps pannakse voodisse pudeliga mis on siis täidetud ülalnimetatutega.

Kui tihti käia kontrollis?
Olenevalt sellest mida hambaarst soovitab, kuid korra aastas, kui arst on öelnud, aga kindluse mõttes kaks korda aastas, sest nii saadakse kohe jaole kui millelgi tuleb silma peal hoida. Soovitan laste puhul, et tekiks harjumus ning ei oleks hirmu – käige iga kolme-nelja kuu tagant hambaarsti juures. Esiteks harjutakse arstiga ja nähakse, et hambaarst ei ole “kole koll”, kes ainult puurib ja tõmbab hambaid suust välja.
Üks nipp mis on veel, et lapsel kellel on hirm hambarsti ees – ära saabu hambaarsti kabineti ukse taha väga varakult vaid mine näiteks täpselt kui on sinu aeg käes, sest nii maandad stressi ja kui keegi on arsti juures kellel just puuritakse/tehakse süsti ning tuleb nuttes välja, siis võid enam kui kindel olla, et laps ei tee suud lahtigi kabinetis.

Soovitused:
*Üks asi mida sa saad teha oma lapse hammaste heaks, ära anna magustatud jooke, magusaid jogurteid või mida kõike veel enne magamaminekut, et laps pannakse voodisse pudeliga mis on siis täidetud ülalnimetatutega.

*Esimese hambaarsti külastuse võid teha juba siis kui esimene hammas on tulnud.

*Käi regulaarselt kontrollis, harjuta last 3-4 kuu tagant hambaarsti toolis ja keskkonnaga.

*Vaata üle toidulaud, pea meeles, et lapse jook on vesi!

*Ära lase lapsel üksi hambaid pesta vaid aita, et kõik raskesti ligipääsetavad kohad saaksid kenasti pestud. Selleks, et kindlaks teha kui hästi hambaid pesete on müügil väikesed tabletid mida suus puruks hammustades muudab värvi ning rohkem pesu vajavad kohad tulevad välja.

*Pane kraanikausi kõrvale pisike liivakell, et laps teaks kui kaua tuleb hambaid pesta. Pese hambaid 2x päevas, et kindlaks teha, kas ikka on meeles püsinud pane pisike paber seina peale, kuhu saab peale igat hambapesu kleepsu kleepida.

*Valige koos lapsega hambaari ja veendu, et hambapasta oleks vastavalt lapse eale. Oluline on ka see, et kui lapsele ei meeldi piparmündi maitseline hambapasta, siis leia mõni muu maitse, sest viimane asi mida sa tahad, et hambapesu oleks vastumeelne. Jälgi, et lapsele hambapasta sedavõrd palju ei meeldi, et ta juba paari pesukorraga terve tuubi ära tarbib (mul on selline tore kogemus olemas 😄).

*Ära räägi kodus hambaarstist õuduslugusid ja ära hirmuta last! Lugege koos toredaid raamatuid hammaste teemal ja tekita hoopis suur huvi hambaarsti külastada. Räägi kui palju mõevaid asju on hambaarsti kabinetis ja kuidas tooliga saab sõita (ole loov).

Lisan siia ühe youtube video kus räägitakse laste toitumisest ja hammastest ja sellest milleni viib hammaste eest mitte hoolt kandmine – mõtlemisainet kõigile lapsevanematele. https://www.youtube.com/watch?v=c2EJ6_0iq7k

Lisaks artikkel mis ilmus eestis hiljuti laste hammaste teemal:
https://tervis.ohtuleht.ee/…/hambad-lagunevad-kui-palju-mak…

NB! Pilt pärineb minu isiklikust fotokogust.

Kadi

Trip to Italy

Most readers already know that I frequently travel with the families I work for.

So yesterday morning we met up at the airport as we were about to head off to Italy. I’ve attached some photos from the trip (which I took myself) – and let me tell you, lake Como is beautiful! But that aside, let me first talk about the flight itself because that’s what we’re all here for.

After dropping off our suitcases, we headed over to the business lounge. I already know that the bigger child (almost three) needs breakfast before a flight – otherwise things can get quite messy and loud. So an orange juice and a couple raisin swirls later, it was time to proceed to the gate.

It was all smooth sailing to our flight seats and I was then handed the little girl (eight months), who’d been overtaken by tiredness. As our seats were in the business class, we had more than enough space. The seat next to us was empty but towards the aisle sat a middle-aged man who spared us a number of grumpy glances when the baby cried. But funnily enough, just when the little one was about to fall asleep, the man started snapping his fingers which had the baby staring at him with wide eyes. But finally the girl fell asleep and I handed her to her mother.

The seat behind the mother was empty and so we went there with the older girl. I’ve never had any problems finding activities for children. A big colouring book is always a great thing – something you can do together. Again the seat next to us was empty, only an older woman occupied the window seat beside us. We started our colouring session in hushed voices (she knows that you have to respect other’s peace). As there was a table between the two seats connecting us to the woman, we made sure not to take any more table space than half of it. I didn’t see any problems with that, but I think the woman did, as at some point she slammed her newspaper all over the table and over our colouring book!

I gently lifted her newspaper off to the available table space to which the lady asked me about our official seats. I replied back, that the little one’s is next to her mother who currently has a baby with her. She did not seem pleased at all and asked about my own seat, to which the mother turned around and replied instead. The lady jumped up, grabbed all her things and went over to my seat with lots of grimaces and threw her things on the seat.

The little girl asked me what happened and why the lady didn’t wish to sit next to us. Well, I explained that sometimes when your’e tired and angry, you may feel that others are the cause of your unhappiness, but that hopefully she will get some rest.

When it was time for breakfast, I for some reason had an ominous feeling in my stomach when I handed the littlest one over to her mother. When the stewardess reached us, she leaned over and asked in the loudest voice possible about our breakfast choice. And guess what, next moment the baby was crying!

I’ll be honest and say that really irked me, to the point where I wanted to ask if this is some kind of a joke? You see a baby sleeping and you still proceed with a voice that echoes all over the plane… I don’t think we’re the first or last ones travelling with children, and it would be nice if the flight crew had some emphatic skills.

So now I had 2 children, both awake. I helped the older one with her breakfast and still managed to finish my coffee with the other hand.

When I stood up with the little one in my arms, I felt how she held herself in a weird way (by then I knew very well what that meant). Hurriedly I asked the mother for a muslin cloth. Sadly her reaction wasn’t that quick, but still we managed to get some of the milk that came up into the cloth. The aisle floor did get some gentle spots here and there but everyone and everything else was untouched.

Stewardesses couldn’t hide their disdain much but that was the least of my problems. I cleaned up the little one and put her into her sleeping clothes. Then it was another set of smooth sailing all the way to the hotel, and the children held up well for the rest of the trip.

How was the first night away from home?

The older girl slept well but the baby woke up every hour or so. I also took care of another puddle of milk that didn’t sit well with her, and in the early morning she decided to be a chatter-box instead. It took about an hour or so to get her to fall asleep. By 7am both were awake and a new day could start.

Why am I sharing this? Lots of people think that it’s easy travelling with children, but I’d say it all depends on how mentally prepared you are. What happened during this flight is definitely not the last one where we fight against puke, poopy diapers or even angry stares from people around.

And travelling in business class does not guarantee a child-free zone. But if flight companies would make a child-free zone on their planes, then these would definitely sell out first!

Wishing you stress-free travels,

Kadi

Does your home look like an aftermath of a blender used without a lid?

More often I’ve seen homes where toys, drawing necessities and DIY supplies have taken over not only the child’s room, but the whole apartment or the house.

First, it makes parents extremely anxious as they can’t even see the floor, so it’s easy to take a fall and sprain an ankle. Second, children have no idea where their toys are, and if they want to colour their favourite colouring book, pencils will be scattered all over the place.

I often tell parents that the solution is very simple, but in most cases the task feels overwhelming. Well, some have an option to ask me for help, to finish the big task that really needs to get done.

Here are couple of points to follow, to avoid that blender-thing happening to your place:

1. Have a designated box for toys – or if you have a shelf, then you can keep things organised with labelled boxes.

2. Have a separate box for toys and DIY assignments. Throw away any broken pencils or papers that can’t be used any longer.

3. Don’t keep broken toys, otherwise soon enough your child’s room will be a graveyard for broken toys.

4. Limit the amount of toys your child has and every few weeks exchange the least played toys with something that has been hidden under the pile.

5. Make sure toys are age-appropriate and put away toys they’ve outgrown. There’s no point giving a year-old a toy car with a remote control, or any kind of moving toys, as these are not age-appropriate – your child won’t know how to fully enjoy playing with these. In worst case they may even get scared.

6. If toys are brought as gifts, then it would be best to have the child play with them one by one over time, and not all at the same time. I greatly respect gift-givers who instead of bringing ‘something’ actually ask what’d be the best, or if perhaps the family would prefer a gift card instead. In the UK more and more people actually gift Amazon gift cards (and then families can buy what they think would be the best).

7. What to do with gifted toys children never play with, or have no interest in? I’d advise to have a designated box for these, as these are good to gift forward. You may think it’s not proper, but throwing these away would only create more rubbish.

8. Don’t keep too many toys at the child’s reach (10-15 toys is enough), as otherwise it’s easier for the space to become messy and no one can finish one game properly.

9. When finishing a game, make it into a habit to place all toys away before starting another one.

10. I have a practice with children, that before lunch all the toys must be collected and placed away, as then it’s good to start a new game after lunch nap. Before dinner we also save some time for gathering toys, so that the space will be clear in the morning. The trick is to implement this as early as possible and start clearing the space with them. You can’t expect them to start putting away toys on their own – be a role model.

11. For the child to play independently, they need to be taught how to do so. So play with them to encourage creativity and imagination.

12. In my opinion, the best toys for every household are: wooden blocks, Lego (size depends on the child’s age), toy animals and small cars.

13. Make a mini-library for the child, which holds age-appropriate books (these should be educational and also interesting for you and for the child). Books can come with a pretty hefty price tag, so instead you could take the child to the library every week or so.

NB! Photo is illustrative and is from the Internet.

Happy organising,

Kadi

Ibiza

I’m sending you my warmest greetings from Ibiza!

I posted something to Instagram yesterday (kadiandbabies), to which I got many questions asking if it’s really a good idea to go to Ibiza with children? Then I got some more questions about how it is over there, isn’t the island mostly for party-goers etc.

Thanks to my job I travel a lot and get to visit the best places in the world. At the moment I’ve been in Ibiza for about a week – the family I work for rented a villa for the holidays. It’s a very nice place, and so peaceful that it reminds me of my grandmother’s countryside cottage.

Like with any country or island, there’s always some kind of an image that pops to your mind, and Ibiza is no different. Mention the name of it, and most know it’s the island of crazy parties, women wearing almost nothing but high heels, and endless yards filled with men looking to fill their nights with pleasure. And as I managed to fit all that into once sentence, that’s all I’m going to say.

Yesterday I got a couple hours of free time to have a stroll around the city. I wasn’t too impressed if I’m being honest, especially as it is an island who earns its keep through tourism. The city was completely packed, although it was only Wednesday.

But you can find outside restaurants at every corner, and during my stroll these were filled with mostly families. I decided against doing the same, with my last trip to Spain illustrated with food poisoning. However, I did grab some ice cream which sounded like the safest bet. There is much to discover, and Ibiza also has lots of museums. So if I get another second off somewhere in-between, I’ll go pay these a visit and will share what I discovered.

Getting home was the only problem I had, as taxi drivers are used to going from hotel to a hotel, but very few are willing to go to the villas that are up in the mountains. So there I found myself, explaining to the 6th taxi driver of my problem, as no one else was willing to take me up there although I had the exact coordinates and a map on my phone. And as Ibiza doesn’t have any taxi apps, you have to find the taxi spot somewhere in the city. Luckily for me, the 6th taxi driver was a local who knew where to go and how. But even then I still had to find the correct villa all by myself.

So there’s no surprise that my feet were burning by the time I got home.

Some things I greatly appreciate during my current trip is that the house has a team who takes care of everything. Team who makes sure my clothes are all clean and ironed, and the chefs who ensure my tummy is full of only the best.

As I didn’t dine outside that evening, I loved the considerateness of the house team who had left me some Thai food in the fridge… what else can one wish for when exhausted and hungry.

So whoever wishes to go to Ibiza for the holidays, feel free to go – it’s not as bad as it sounds or people make it out to be.

Kadi

Itaalia reis

Kes on juba varasemalt lugenud blogi või postitusi Kadi ja Beebid facebooki lehel teavad, et reisin peredega kaasas.

Eile varahommikul Londonis lennujaamas kohtusin perega, et lennata Itaaliasse. Pildid selle loo juures on minu enda tehtud ja Como järv on imeline, kuid räägin sellest kuidas meie reis läks.

Kohvrid ära antud suundusime äriklassi lounge-i. Suurema lapse (peaaegu kolmene) jälgin, et ta alati hommikusöögi sööks, sest pärast on asjad hullud ning seda saab täiesti vältida. Apelsinimahl ja kaks rosinarulli ning pool sarvesaia söödud oli aeg suunduda meie väravasse.

Saime ilusti ennast oma kohtadele lennukis istuma kui mulle ulatati pisipiiga (kaheksa kuune), kellel oli väsimus võimust võtnud. Kuna reisisime äriklassis oli meil piisavalt ruumi. Koht meie kõrval oli tühi, kuid vahekäigu pool istus keskealine meesterahvas. Olgu siin kohal ära märgitud, et lapse nutu peal saatis ta minu suunas väga pahaseid pilke, kuid samas kui laps hakkas uinuma hakkas meesterahvas oma sõrmi nipsutama ning piigal olid silma kohe suured. Lõpuks piiga uinus ja siis soovis ema, et annaksin magava lapsel talle ning tegeleksin suuremaga.

Ema istekoha taga oli tühi koht ja palus, et ma istuks sinna ning tegeleksin suurema lapsega. Mul pole kunagi olnud probleemi tegevuste leiutamiseks reisimise ajal. Suur värviraamat ja pinal pliiatsitega on hea ajaviide mida koos teha. Taas oli meie kõrval tühi koht ja aknaalusel kohal istus üle keskea proua. Hakkasime värviraamatut värvima ning vaikselt lobisema piigaga (ta teab, et reisi ajal peab austama teiste rahu ning sosinal räägime). Kuna kahe istme vahel oli laud pandud ja pool sellest lauast olime enda alla võtnud ei paistnud minu silmis probleem, küll aga ei olnud sama meelt akna all istuv proua. Äkki lajatas ta oma ajalehe keset meie värviraamatut! Mis seal ikka tõstsin ajalehe kenasti vabale pinnale laual, mille peale proua närv ütles üles ja küsis, et kus on teie ametlik istekoht? Mina, et piiga oma on teie ees kus ema beebiga on kõrvalistmel. Selle peale läks hääletoon pagaseks ja küsis, et kus on minu ametlik istekoht mille peale laste ema pööras ringi ja ütles koha numbri. Proua kargas püsti, haaras kogu oma kraami ja suundus minu kohale istuma tehes sinna juurde hulgaliselt grimasse ja loopides oma asju. Piiga uuris, et mis juhtus, miks naisterahvas enam meie kõrval ei tahtnud istuda? Seletasin, et vahest on nii, et oled väsinud ja kuri ning siis on justkui kõik sinu halvas tujus süüdi, aga loodetavasti saab ta puhata.

Hakkati serveerima hommikusööki ja mul juba oli halb eelaimdus kui andsin pisikese emale sülle. Ema istus täpselt vahekäigu juures istmel. Muidugi tuli stjuuardess, kes kummardus ema juurde ja valjuhäälselt hakkas küsima mida ta soovib hommkusöögiks ja juua. Järgmisel hetkel pisipiiga röökis!

Olen aus, ma tundisin sisimas kuidas kops läks üle maksa ning ma tahtsin küsida, kas see on mingi nali? Sa näed, et beebi magab ja sul ei liigu mitte üks närv kui oled lapse üles ajanud…. me ei ole ilmselt esimesed ega viimased inimesed kes lastega lendavad ja oleks tore kui meeskond oleks lastega perede osas arusaajamad ning natukene empaatiavõimet oleks suureks plussiks.

Nüüd oli mul kaks last ja suuremale püüdsin tellitud hommikusööki anda, ise sain vaba käega oma hommikuse kohvi ära juua.

Tõusin pisipiigaga püsti kui tundis, kuidas ta hakkas imelikult keha hoidma (ma tean mida see tähendab juba varasemast) sain käe alla ning jõudsin emale öelda, et anna mulle kiiresti muslin, kuid tema reageerimine polnud nii kiire kui minul, kuid saime osa piimaoksest siiski muslin linasse. Lennuki pôrand sai vaid kergeid täppe ning kaasreisijad jäid puutumata.
Stjuuardessid ei suutnud oma pahameelt väga varjata, kuid see oli mu kõige väiksem probleem, nüüd oli vaja see pisike puhtaks teha ning panin uuesti talle selga tuduriided.
Kuni hotellini läks kõik kenasti ning lapsed pidasid kogu reisi hästi vastu.

Kuidas möödus esimene öö?
Suurem piiga magas kenasti, kuid väiksem oli iga tunni tagant üleval, lisaks sain veel ühe okseralli temaga ning varahommikul otsustas ta hoopis jutustada ning uuesti magama jäämine võttis aega üle tunni. Kohaliku aja järgi kell seitse olid mõlemad üleval ning päev võis jälle alata.

Miks ma seda siia kirjutan täna, sest tihti arvatakse, et lastega reisimine on lust ja lillepidu, kuid kõik sõltub sellest kuidas sa ennast vaimselt oled ette valmistanud.
Ülaltoodu ei ole mitte sugugi ei esimene ega ka ilmselt mitte viimane kord kus tuleb okse- ja kaka rallit ning vihaseid pilke ning asjade pildumisi.

Äriklassis reisimine ei taga seda, et tegemist oleks lastevaba tsooniga, vähemalt meie reisime äriklassis lastega, kui lennufirmad teeksid lastevaba tsooni lennukis, siis uskuge mind, need müüdaks välja esimesena!

Stressivaba reisimist,
Kadi

Blog at WordPress.com.

Up ↑