Millal võib beebiga õue minna?

Oh seda õnne ja rõõmu, oled just saanud haiglast koju ja nüüd on uus ootusärevus sees, sest tahaks minna vankrit proovima. Sõbrannadega jalutamas käimisest oled unistanud samuti, kuid erinevad asutused manitsevad beebi esimestel elunädalatel toas istuma ning parimal juhul värsket õhku ammutama vaid aknapraost.

Ülaltoodu on iganenud arusaam ja lihtsalt müüt, sest teaduslikult pole kindlaks tehtud, et beebiga värskes õhus viibimine kuidagi lapsetervist kahjustaks. Võimalusel võiks vältida rahvarohkeid üritusi ja kontserte beebi esimestel elukuudel, kuid jalutuskäik toidupoodi või parki on täiesti normaalne.
Kui lähed beebi/väikelapsega poodi/siseruumidesse, siis jälgi, et laps üle ei kuumeneks. Siseruumides võiks teha üleriiete luku eest lahti ning vajadusel mütsi peast võtta.

Beebiga õue.
Kui oled haiglast koju saanud ja sinu tervis lubab jalutama minna, siis võidki minna kasvõi samal päeval. (Muidugi on erandiks siin lapsed kel on mõni terviseprobleem ning seetõttu pole soovitatav õue minna.)

Esimene jalutuskäik võiks jääda ajaliselt 30-45 minuti ringi kodu lähedal, et vajadusel saaks koju minna. (Sinu enesetunne võib vahel alt vedada ja beebi võib näljast nutma hakata).

Beebiga õues käies tasuks meeles pidada, et sa ei üle- või alariietaks last, mõlemi puhul annab beebi oma kileda nutuga sulle sellest teada.

Kui lähed beebiga jalutama, siis palun kasuta selleks vankrit mitte turvahälli. Viimane näeb välja küll pisike ja armas, kuid kasuta turvahälli vaid autos turvavarustusena milleks see tegelikult ette on nähtud, sest nii väldid beebi üleliigset sundasendis olekut ja vähendad kõhugaaside tekke võimalust.

(Pilt on illustreeriv ja pärineb internetist)

Kadi 😊

Minu sõnum kõigile lapsevanematele!

Kooliaasta on alanud ja suverütmist välja tulemine võtab aega.
Räägitakse koolikiusamisest ja sellest kuidas laste elu erinevat ekraanidega põnevamaks teha.

Tahan rääkida sellest, kuidas ekraanid mõjutavad lapsi/noori ja sellest kes otsustab palju- ja millal teie kodus ekraanide seltsis aega veedetakse.
Ekraanid mõjutavad õppeedukust, keskendumisvõimet, suhteid pere/sõprade, une pikkust ja kvaliteeti, vaimset- ja füüsilist tervist. Eelnimetatud nimekiri on tegelikult palju pikem, kuid need on peamised.

Mis on ekraani-aeg ja kuidas aru saada, et teie peres on sellega probleeme?
Ekraani ajaks loetakse kõiki minuteid/tunde mis sa veedad nii nutitelefonis, e-lugeris, tahvelarvutis, telekat vaadates või arvuti taga istudes, lisaks erinevad elektroonilised mängud.
Häirekell võiks vanematel lööma hakata siis, kui laps on hommikul väsinud, veedab enamust kodus oldud aja oma toas (uks kinni) või teleka ees, puudub huvi huviringides käia, ei käi väljas päris sõpradega vaid veedab aega virtuaalsete sõpradega, ei soovi süüa hommiku- või õhtusööki koos perega ja söögivalikuks osutuvad erinevad snäkkid sooja toidu asemel. Laps/noor ärritub kui vanemad soovivad temaga suhelda.

Briti tervishoiusüsteemis on soovituslik ekraaniaega piirata vastavalt vanusele.
0-2 aastased (parem kui isegi kolmanda eluaastani) üldse mitte ekraaniaega anda. Teaduslikult on tõestatud, et väikelapse arengut toetab kõige paremini vahetu kontakt täiskasvanuga.
2-5 aastased maksimaalselt üks tund päevas.
5-18 aastased maksimaalselt kaks tundi päevas.

Lapsevanemad kes peavad ülaltoodud soovituslikku ekraaniaja rakendamist võimatuks, sest koolitööde tegemiseks kulub vanemates klassides palju enam arvuti taga aega. Siinkohal olgu ära öeldud, et ekraaniaja sisse ei arvestata koolitöödele tegemiseks kulunud aega arvutiga. Seega me räägime sellest ajast mil laps/noor teeb seda mida ta ise soovib.

Selleks, et laps oleks vanematele kättesaadav piisab täiesti tavalisest lihtsast nuppudega telefonist. Kui ka on muretsetud puutetundil telefon, siis soovitan seda internetiga mitte ühendada, sest sellisel juhul puudub lapsel huvi igal võimalusel telefonis istuda. Üks stiilne käekell oleks aga boonuseks, et telefoni ei peaks kella vaatamiseks kasutama.

Soovitan teha kodus ekraaniaja piiranguid ja annan mõned näpunäited:

1. Näita eeskuju ning pane karp välisukse juurde kuhu kõik uksest sisse tulijad jätavad oma hääletuks/välja lülitatud telefonid. Uuringud USAs näitasid, et lapsed/noored saadavad päevas sõnumeid telefoni teel keskeltläbi 200tk ja suurem hulk sõnumeid saadeti siis kui magamistoas tuli oli kustus ning vanemate teada nende laps/noor magas, kuid tegelikult see nii ei olnudki. Kui laps/noor hakkab rääkima, et äratuskellana kasutab telefoni, siis soovitan muretseda päris kell kus saab panna äratuse.

2. Seleta ja põhjenda miks hakkab teie kodus kehtima ekraani aja osas piiranguid ja mis on selle pikaajaliseks tulemuseks. Näiteks lapse/noore vaimse ja füüsilise tervise parem seisukord (ei istuta sundasendis ekraanidega, väheneb agressiivsus või passiivsus ümbritseva osas).

3. Kaks tundi enne magamaminekut on soovitav kõigil olenemata vanusest ekraanidest hoiduda. Mida selle kahe tunniga teha? Mängige lauamänge, lugege raamatuid/ajakirja, tehke plaane koos pereliikmetega nädalavahetuseks, värvige või joonistage, meisterdage jne.

4. Kui lastel on magamistoas arvuti ja/või telekas, siis pane need elutuppa, sellega veendud, et arvutit kasutatakse koolitöödeks ning telekas ei peaks tegelikult üheski magamistoas olema. Samuti võid arvutis panna peale piirangud, et sotsiaalmeedia kontodele- ja erinevatele mängu saitidele ligipääs puuduks. Sellega vähendad ka ohtu, et laps satuks küber- või koolikiusamise ohvriks või mõne ahistaja huviorbiiti. Lapsed/noored on kergesti mõjutatavad.

Kuidas kõike seda alustada?
Kirjutan välja plaan, miks sa seda teed ja kuidas.
Kirjuta paberi peale reeglid ja riputa kõigile nähtavale kohale.
Ära anna alla isegi kui laps/noor väga palub, sest reeglid on täitmiseks ja sa otsustasid seda teha põhjusega.
Leia erinevaid tegevusi ekraani aja asemel mida kogu pere koos saab teha.

Ole valmis, et ilmselt saad sa sõimu ja terrorit esimesed 1-2 nädalat selle eest, et ekraaniaja kasutamise üle hakkad otsustama ja raskemalt läheb see poistega, kuid hea uudis on see, kui sa järele ei anna, siis lõpuks loobuvad lapsed ekraanide seltsis aja veetmisest ja pakuvad ise välja tegevusi mida tahaksid teha. Sinu populaarsus laste/noorte silmis algselt langeb, kuid pikas perspektiivis toob see endaga kaasa vaid positiivsed tulemused.

Ekraaniaja piirangut võid kasutada ka distsiplineerimiseks, ehk kui kõik koolitööd on tehtud ja käitumine vastab vanemate ootustele, siis jääb ekraani aeg vastasel juhul võib seda kärpida või üldse ilma jätta, kuid siinkohal tasuks ennast kontrollida.
Näiteks laps/noor loeb raamatut ja sa palud tal midagi teha, kui saad vastuseks, et loetakse lehekülg või peatükk lõpuni ja siis asutakse sinu poolt antud ülesannet täitma on täiesti normaalne ja selle eest, et laps kohe püsti ei hüpanud ja ei tegutsenud nagu soovisid, selle eest ekraaniajast ilma jätta oleks liig. (Ole paindlik ja otsusta vastavalt olukorrale).

(Foto on illustreeriv ja pärineb internetist).

NB! Postitust võib jagada, mitte kopeerida!

Toredaid tegevusi ekraanivabal ajal,
Kadi

My message to all parents!

The new school-year has now begun and we all know getting back on track will take some time. This year there has been a lot of talk about bullying and about how to make children’s lives more interesting and fulfilled with different devices/screens.

I actually wish to talk a little about how all those screens affect our children and our youth, and about who decides how much and when screens should be used at home.

It is now widely known that usage of any devices with screens affect grades, ability to concentrate, relationships with family/friends, the length and quality of sleep, mental and physical wellbeing. The aforementioned list is actually much longer but these are the ones I would like to bring out today.

What is screen-time, how to know if your family has problems with it and need it regulated?

Screen-time is all the hours/minutes you spend on your smartphone, e-reader, tablet, watching tv or sitting behind a PC, alongside with different electronic games.

Parents should be alerted if the child is continuously tired in the mornings, spends most of their time in their rooms with their door closed or in front of the tv; when they do not wish to attend any hobby circles, do not meet up with friends in person but prefer time with their virtual friends instead, does not wish to eat breakfast or dinner with their family and choice of food is snacks over warm home-cooked food. The child/youth will also get easily irritated when parents interrupt them when they’re on a device or just wish to talk to them.

According to the British health system, it is recommended to limit screen-time depending on age.

  • If your child is aged 0-2 (or even until 3 years), it is better not to allow any screen-time at all. It is scientifically proven that the child develops the best through immediate contact with an adult and direct communication is necessary.
  • If your child is aged 2-5, it is recommended to give 1h screen-time per day.
  • If they’re aged 5-18, then the screen-time allowance should be maximum 2 hours per day.

Some parents may think that the above is impossible, as when the child gets older they will have to spend more time behind a PC for homework. Here I would like to mention that screen-time does not include the time spent on homework and we only speak of the leisure time when the child/teenager decides what they want to do.

So that the child can be reached by the parents, a simple phone with actual buttons is good enough. Even if they have a smartphone with a touch screen, I advise not to connect it to the Internet – that way the child will not spend all their free time on the phone seeking entertainment. And also a good stylish watch would be a bonus step to stop a child reaching for the phone just to check the time.

To strict the screen-time at home, I have some tips for you as well:

1. Be an example. Place a box just next to the door so whoever enters the house (yes, even you!), they have to leave their phones in the box (as turned off or on silent). Researches in the US have shown that in general, children send 200 messages per day and most of these are sent when they are in their rooms, lights turned off, while parents think they are sleeping. And if the child needs it as an alarm clock, you can get them a real alarm clock fit for the purpose.

2. Explain the reasons why you are implementing screen-time restrictions and what is the goal/result/positive outcome. For example, the child’s better mental and physical health (as they are not sitting in a bad position behind the screen, also there will be less aggressive emotions and passivity towards the surroundings).

3. Two hours before bedtime it is recommended for everyone (no matter the age) to avoid watching any screens. What to do with those two hours? Play board games, read a book/magazine, make plans with your family for the weekend, colour or draw, craft something etc.

4. If the child has a PC or a TV in their room, take these to the living room instead. This would ensure that the PC will be used for home-work mostly and in reality, TV does not belong to the bedroom anyway. Additionally you can place limitations on the PC to deny access to any social media pages and to games sites. This way you lessen the risk of the child becoming a victim of cyber bullying or to any other dangers through suspicious sites. Children can be very easily influenced so it’s best to be careful.

How to start with all of this? I have a guideline for you as to what to do and how.

  • Write out all the rules on a paper sheet and place it where everyone can see it.
  • Do not give up even if your child starts to beg and whine, as rules are there to follow and this is a decision that will benefit everyone.
  • Find different activities as to what to do with the whole family instead of sitting behind the screens.

Be ready for some tantrums and unhappy behaviour for the first 1-2 weeks for implementing rules over the screen-time, and usually it is more difficult with boys. The good news is that if you do not give in, over time children stop wishing to use screens and start finding other fun activities to do. Your popularity will fall in the beginning but in the long run it will only have positive results.

Limiting screen-time can also be used as a disciplinary measure, which means that if all the home-work is done and they are behaving well, then they can use their allowed screen-time, otherwise you can take it away but please do be careful with this.

For example, your child is reading a book and you ask them to do something. If you get an answer that they only have a page or a chapter left and they will do it once finished, consider it as completely normal. This is not something that you should limit the screen-time for or take it away only because the child didn’t jump up and do the task you asked them to do. Please be flexible with this and decide depending on the situation.

(Photo is illustrative and is from Internet)

NB! The post can be shared but do not copy&paste!

Have fun away from the screens!

Kadi

Kuidas puhkuste ajal laste pealt kulusid kokku hoida.

Suvi on mõnus aeg teha midagi koos pere ja sõpradega, kuid sellest hoolimata tuleb mõelda juba aegsasti, mida teha lastega nii kooli- kui lasteaia vahelajal ning kuidas nende hoidmist organiseerida. Lastelaagrid on justkui ülemõistuse kallid ja ilmselt on nii mõnigi alltoodud variante kasutanud majandusliku heaolu silmas pidades.

Vanavanemad?
On täiesti vale arusaam, et kodused vanaema/vanaisa peaksin lapselapsi hoidma kõigil nendel juhtudel kui kuskile mujale pole lapsi panna. Tänapäeva vanavanemad on väga aktiivsed ja naudivad võimalusel kontserte, reisimist kui eakaaslastega aja veetmist, välistatud pole ka see, et nad töötavad. Ära tekita suhetesse vanavanematega põhjuseta pingeid lausega :” kui sa lapsi vaheajaks hoida ei võta, siis sa pole mingi vanaema/vanaisa ja rohkem sa last ei näe!”
Kui on maa-vanaema kes on nõus lapsi enda juurde võtma vaheaegadeks, siis on muidugi tore, kuid siinkohal ei tasuks unustada, et vanaemal ei ole sellist energiat nagu 30 aastat tagasi ja õhtul vannitada, süüa teha jne, see kõik on ikka väga väsitav. Mõtle, mitmel korral oled õhtuse lapse vannitamise oma väsimuse tõttu ära jätnud või korraliku sooja toidu asemel hoopis võileibu teinud….. Kui viid lapsed hoida, siis arvesta sellega, et see ei peaks olema tasuta, sest et ta on vanaema ja peaks lastelastega tegelema ning aega veetma – justkui enesest mõistetav. Vanavanemad veedavad meeleldi paar tundi või pool päeva nädalavahetusel, kuid tegu ei ole lastehoiu teenust osutavate inimestega. Pane alati sedavõrd palju riideid kaasa, et vanavanemad ei peaks iga õhtu pesu pesema.Paki kaasa piisavas koguses sellist toidukraami/mauistusi mida sinu laps igapäevaselt armastab süüa (mõtle vanavanemate rahakoti peale), kuigi vanavanemad raha vastu ei taha võtta, siis sokuta lapse toidu- ja üritusele minekuks jaoks raha kas vanaema käekotti või veelgi kavalam ravimikarpi (sest sealt näeb ta seda kohe). Selleks, et häid suhteid vanavanematega säilitada, soovitan leida lapsehoidja, kes tegeleb lapsega ja teeb täpselt nii nagu sina ütled. (me kõik teame, vanavanematega sinu reeglid ei kehti nagunii).

Teine emme?
Jõuda kaubale mõne teise emmega on sellise riski business, sest nii nagu sul endalgi on vahel väsimus kõigist ja kõigest, siis kujuta ette, et sõbranna lükkab oma lapsed sulle kaela – pole kõige meeldivam. Muidugi on erandeid, kuid siis pead olema ka ise valmis, et teine emme palub sul tema last hoida. Kuid selleks peab tõesti olema keegi keda usaldad ja peamine, et laste hoidmise tõttu omavahelisi suhteid nässu ei keeraks.

Lastetu- ja kodukontoris töötav sõbranna?
Miks mitte kasutada sõbrannat, kes töötab kodukontoris, ta on oma aja peremees ja pealegi pole tal endal lapsi kellega tegelema peaks – las harjutab kui ühel päeval endal lapsed, veelgi parem, kirjuta kaasa nimekiri väliürituste- ja restoranidega mida lapsega külastama minna. Kodukontoris töötavad inimesed on tegelikult palju produktiivsemad ja nad hindavad just seda vibe-i oma kodus mis laseb loomingulisusel vabalt ringi lennelda. Olgu sõbranna kujundaja, kirjanik või mõne muu kodukontori ala esindaja, siis tegemist ei ole lastehoiu teenust pakkuva isikuga ning tihtipeale ei oska nad väikelastele esmaabigi anda rääkimata viinamarjade poolitamisest jne. Seega tuleks selline hullumeelne mõte juba eos maha matta!

Käia läbi kõik tuttavad?
Külla neile, kelle kodu tundub asuvat ahvatlevas kohas maal, saarel või mõnes teises riigis. Olen täiesti aus, et mitte keegi ei oota enda õuele hordide viisi külalisi, keda siis võõrustada, sööta, majutada ning giidiks olla.
Minu kõige kiiremad ajad on just siis kui teised puhkavad, ehk suvi ja erinevad koolivaheajad. Tihti olen ära öelnud neile, kes tahavad mind “üllatada”, et tulevad londonisse ja mõtlesid ka minu juurest paariks päevaks “läbi hüpata”, minu vastus on sellele alati olnud üks – London on täis suurepäraseid majutusasutusi, mille hulgast saad oma perele sobiva valida ja kui jõuab, siis võime kokku saada. No seda viimast pole kunagi juhtunud, sest minu peale ollakse piisavalt solvunud, et ma võõrustada ei soovinud. Tegelik põhjus on see, et ma ei taha teisi teenindada, kokata ja siis koristada. Kui jõuan öösel töölt koju, siis tahan vaba päeva hommikul võimalusel hoopis magada.     Mul on alati kalendris paar-kolm kuud asjad ära planeeritud. Kui ma eestis käin, siis ei ole keegi pakkunud, et tule mulle saarele- või maamajja nädalaks külla, seda seepärast, et ma olen siis ju kohustus ja tihtipeale ei pruugi üksik inimene pereinimeste või nende varavalges ärkavate lastega harjunud olla. Pealegi on mul terve hulk kiikse, ehk ma lähen hilja magama võimalik, et teen öösel süüa – külas olles võin ma sellised asjad ära unustada ja järgida tuleks teiste reegleid.
Sellesk, et sinu sõnumile- või kõnele vastaks tasuks planeerida ja mitte ära unustada, et ka teisi endale külla kutsuda või organiseerida midagi väga ägedat tänutäheks. Kui lähed külla, siis võta lastele mängiasju kaasa, et neil igav ei hakkaks. Kui oled suur veini ja liha armastaja – võta enda vein-ja liha kaasa, veelgi parem kui sa lähedki oma toidukraam kaasas, sest peopaik on ju “tasuta”.
Austa teiste privaatsust ja kodurahu ning ära “unusta” ennast terveks päevaks või koguni nädalaks külla. Sinu sõbrad- ja tuttavad ei ole lastelaagrite- ja spa puhkuste soodusvariant.

Suvi on mõeldud puhkamiseks, kuid kui pidevalt ringi sõita ja mõelda kuhu- või kelle juurde järgmisena minna, siis kaob ju puhkuse kui sellise tõeline olemus ära ning saab olema nädalate pikkune asjatu stressamine. Tööle tagasi minnes oled ilmselt veelgi väsinum kui puhkusele minnes.
Palju mõnusam on kui suvi jääks oma kodu- ja lähedastega aja nautimiseks ning näiteks mõnel lumisel talvepäeval tuldaks külla, et siis rääkida muljeid suvest, teha koos üks mõnus ahjukook ning juua kakaod või glögi.

Ilusat suve,
Kadi

ÜRITUSTELE LASTETA

Kui olen otsustanud teha koosviibimise kodus, siis olen alati ka maininud sõnumi lõpus kas üritus on lastega või ilma.
See, et ma töötan lastega ei tähenda aga, et sooviksin oma vabal lisaks külaliste võõrustamisele tegelda nende järeltulijatega. Ilmselgelt on ka minu elamine lastevaenulik: näiteks vardad, paberipressid/lõiketerad ja kõiksugu muud asjad ei ole kuskile kõrgustesse ära peidetud, samuti võib mul olla mõni suurem tellimuse täitmine pooleli ning see pole mitte see koht kus lapsed toimetada võiks.
Kui teen ürituse koos lastega, siis mainin kindlasti täpsustuseks, et oma mänguasjade kaasa võtmine on boonus. Kohe ürituse alguses ütlen ära, et lapsed mängivad õues. Mul on väga vedanud, et kodu kõrval on kohe suur park- ja mänguväljak kuhu saab näiteks üks vanematest lastega minna igavust peletama.

Külla lasteta perele
Kui oled palutud külla perele kus lapsi ei ole, siis mõtle sammuke ette ning leia lahendus, et saaksid lasteta külla minna.
Minu tutvusringkonnas on piisavalt neid paare kellel pole lapsi ja koju on muretsetud kallis disaintapeet, valge kattega mööbel, rääkimata kallitest lauanõudest ja sisustuselementidest. Nende kodud ei ole sisutatud lastele mõeldes ja sellisel juhul pole võõrustaja jaoks midagi stressirohkemat, kui avad ukse ning leida sealt külla kutsutu kellel kaasas kolm last, sest polnud neid kuhugi jätta…. sellisel juhul tuleks viisakalt küllakutse ära öelda. See näitab, et hoolid nii oma sõpradest kui nende kodust.

Toidulaud
Kui küllakutses on selgelt öeldud, et kutsutakse vaid täiskasvanud, siis on ka selge, et söögid ja joogid on mõeldud täiskasvanutele. Olen aga korduvalt olnud tunnistajaks olukorrale, kuidas peole smuugeldatud “kuhugi-polnud-jätta” lapsed võetakse kaasa ja aperatiiviks mõeldud snäkid nagu pähklid, juustud, oliivid või salaamivorst saavad juba esimese poole tunniga laste poolt ära söödud, sest õhtusöögist on neil juba paar tundi möödas ning külas on igav, eriti kui tegemist on koduga kus lapsi pole (pole teisi lapsi ega mänguasju millega/kellega mängides aega sisustada). Lapsevanemad ise ei näe sellises käitumises tihtipeale mingit probleemi.
Kui on aga aeg õhtusööki nautida, siis nende lapsepanematega, kes on võsukesed kaasa võtnud, pole võimalik lihtsalt suhelda – nii ametis on nad järelkasvu toitmise ja taltsutamisega. See rikub kõigi tuju ja lõpuks ei saa suhelda keegi, ka need kes lapsed koju jätnud.

Pulma ilma lasteta
Igal aastal on minu poole pöördunud pulmapeo korraldajad suure murega: kuidas öelda külalistele viisakalt, et pulma on oodatud vanemad ilma lasteta. Vanemad on maruvihased: kuidas küll nende sõpradele ei sobi, et lapsed pulma kaasa võetakse?!?!!!
Tegelikult on põhjuseid mitu, miks palutakse pulma ilma lasteta. Soovitakse viisakat pidu, ilma laste kisata, samuti pulmavideot ning kõnesid, kauneid hetki meenutuseks ilma laste nutu ja kisata.
Mõnel pool muidugi korraldatakse lastele pulmamajas lausa eraldi pidu koos järelvaatajaga, aga korraldaja seisukohast on väga suur kulutus kui tellida eraldi keegi, kes tegeleb vaid lastega. Samuti peaks sel juhul olema menüü lastesõbralik pluss terve rida pisiasju mille organiseerimine on aja- kui rahakulukas.
Ilmselt on pulma näol tegemist ka üritusega kus tarbitakse alkohoolseid jooke ja nii mõnigi peokülaline võib viimase tarbimisega üle piiri minna – purjakil täiskasvanute vahtimine pole laste jaoks.

Tähtsad vastuvõtud
Kuigi kusagil ei ole ette kirjutatud, kas beebi/väikelapsega võib näiteks presidendi vastuvõtule või vabariigi aastapäeva kätlemistseremooniale järgnevale peole minna, siis siinkohal tasuks ikka esikohale seada lapse huvid. Väikelapsed on äärmiselt lõhnatundlikud ja paljude inimeste lõhnad ja parfüümid võivad neid väga häirida. Tihti venivad taolised üritused hilisõhtusse, ent õhtul kella 8-9 ajal peaks iga beebi/väikelaps juba magama.
Kui tegemist on näiteks päevase üritusega, siis tasuks ürituse korraldajalt üle täpsustada, kas üritus on lastesõbralik ning kas väikelapsed on üritusele oodatud.

Kuhu siis üldse lastega minna?
Mõni lugeja võib nüüd saada vihaseks, et soovitan justkui lapsi mitte kaasa võtta ja ürituste puhul ära märkida, kas lapsed on oodatud. Tegelikult tuleb aga esikohale ikka seada lapse huvid ning heaolu ja on nii palju toredaid asju, mida lastega koos teha. Näiteks piknik pargis või õues, telkimine, loomaaia või teemapargi külastus vms. Tuleb olla lihtsalt leidlik.

Naudi aga ka kvaliteetaega sõprade/kallimaga ja ära tunne ennast süüdi kui usaldad lapse kellegi hoolde.

(Pilt on illustratiivne ja pärineb internetist.)

Mõnusaid üritusi,
Kadi 🙂

Violent toddlers

Does the following ring a bell? You are reading a book, playing on the floor or are eating something delicious and then suddenly your child grabs at your face, pulls at your hair, hits or even bites? Of course the first question would be why, how to deal with it, and then – is it something you’ve done wrong because why would otherwise your toddler act like this?

I am just going through this phase with one of the little girls under my care. She pinches and scratches so hard that it sometimes even bleeds. Thanks to this I currently look like I have come back from a very prickly forest, all scratched up.

Actually, all of the above is completely normal and is a part of the growing process. It depends on the child’s age but as soon as it begins, you have to explain that this is not how one should act and that this kind of behaviour will not make them happy. If this happens again, then you have to remain calm and explain it again, and so until your toddler stops with all the hitting, biting, pulling and scratching. If the toddler is old enough to understand your words but does not yet speak, then you can place them at the bottom of the stairs (only if it’s not always used), on a chair or in a corner. If you choose a chair or a corner, then the location has to be somewhere away from the everyday buzz so that the child can have some peace and quiet. And always make sure to use the same location.

For these timeouts, never use their own bedroom or playroom, because the bedroom has to be the child’s fort where they feel good and safe, and not a place associated with negative emotions. And there would be no point to place them in their playroom as their thoughts will wander and they will forget the reason why they’re there. Under no circumstances can the child be placed in a dark bathroom or in any dark closed spaces as children are afraid of the dark and this may cause your child psychological trauma.

How long should the timeout be – this depend on the age. For 1-year-olds it’s 1 minute, 4-year-olds 4 minutes. If the time’s up, go over to your child (make sure you’re on the same eye level) and explain why they have been removed from the game (make it short and clear). After explaining the situation it’s time for hugs and kisses, after which you both can continue the day in a cheerful way (do not be angry or snappy with the child).

Also, do not leave the child in the timeout corner for longer than stated times. And if the child has a teddy bear, a favourite blankie or whatever special toy that they love, then let them bring it to their timeout space. This should never be taken away as punishment!

If the toddler repeats this again, then go through the same procedure stated above and do not forget that you will need patience – do not raise your voice, pull at their hair, slap them or anything physical, and also do not make remarks like ‘Are you happy now? How many times do I have to put you in a corner?!’

It is also no excuse for you to laugh off your toddler’s violent behaviour, thinking that they’re just a child. If you laugh it off, the toddler will consider this as acceptable and they will continue with the same behaviour even when they grow up.

Let’s raise our children with love and care,

Kadi

Vägivaldne väikelaps

Kas tuleb tuttav ette, et loete raamatut, mängite põrandal või sööte parasjagu, kui äkki krabab laps sinu näost, sakutab sind kahe käega juustest, lööb või koguni hammustab? Muidugi tekib kohe küsimus, et miks ta seda teeb, kas sellest on võimalik kuidagi vabaneda, tekib kohe ka küsimus, mida oled teinud valesti, et väikelaps sedasi käitub?

Olen ühe pisipiigaga just sellist kasvuetappi läbimas. Tema lihtsalt näpistab/küünistab nii, et veri väljas. Hetkel ma näengi tänu sellele välja nagu oleks metsas seenel käinud ja nägu on kriimu peas.

Tegelikult kõik ülalnimetatu on täiesti normaalne ja üks kasvu etapp. Oleneb kui vana on laps, aga koheselt tuleb alati rääkida, et ei tohi teha ja selline käitumine ei tee sind õnnelikuks.
Kui sama kordub kohe uuesti, siis pead jääma rahulikuks ja seletama uuesti, seni kuni väikelaps lõpetab löömise, hammustamise, küünistamise, näpistamise. Kui väikelaps on piisavalt vana ja saab kõigest aru aga veel ei räägi, siis võib kasutada näiteks halva käitumise korral aeg maha treppi (kasuta treppi, mis ei ole pidevalt läbitav), tooli või nurka. Kui valid nurga või tooli, siis peaks olema asukoht selline, kus laps ei oleks teiste tegemiste keskmes vaid rahulik nurk. Kasuta alati sama treppi, nurka või tooli.

Ära mitte kunagi pane last voodisse, magamis- või mängutuppa, sest magamistuba peab olema lapse kindlus ja hea tunde koht mitte karistuseks. Mängutuppa ei tasu seepärast saata, et tema mõtted rändavad siis mänguasjadele ja ununeb põhjus miks ta eraldi teistest peab olema. Mitte mingil juhul ei tohi last panna pimedasse vannituppa või wc-sse, lapsed kardavad pimedat ja selliselt sa hoopis tekitad suurema psühholoogilise trauma lapsele.

Kui kauaks peaks trepil/toolil/nurgas olema – olenevalt lapse vanusest kui on 1a siis üks minut, kui on 4 aastane, siis 4 minutit. Kui aeg on täis saanud, siis mine lapse juurde (samale kõrgusele) ja seleta, miks ta eraldati mängust, (seleta lühidalt ja selgelt põhjus). Kui oled ära seletanud, siis musid ja suured kallistused ning päev läheb rõõmsalt edasi (ei tohi jääda vimma pidama ja tusatsema lapsega).

Ära jäta last pikemalt nurka kui tema vanusest tulenevalt ette nähtud. Kui lapsel on oma kaisukaru, kaisulapp või mis iganes nö tema see eriline mänguasi, siis anna see talle rahunemiseks nurka kaasa, seda ei tohi lisakaristuseks ära võtta!

Kui väikelaps kordab oma mitte aktsepteeritavat käitumist, siis tuleb kogu ülaltoodud protseduuri uuesti korrata, kuid siinkohal ei tasu ära unustada, et sul peab olema kannatlikkust, ei tohi häält tõsta, tutistada, laksu anda või mida iganes veel teha, samuti ei tohi tänitada kui oled korduvalt nurka pannud, näiteks :” noh kas oled rahul, sa ei oska käituda, pean jälle su nurka/trepile/toolile panema!!!!”.

Mitte mingisugune vabandus ega õigustus lapse ebameeldivale käitumisele ei tohi olla see, et ta on alle väike. Kui sa reageerid naerdes sellele, et laps kedagi lööb või hammustab, siis ta arvab, et see ongi väga normaalne ja ta teeb kõike seda ka suuremaks kasvades.

Head lapsed, need kasvavad vitsata!

I advise to invest in little feet

I am very passionate about shoes, and especially about shoes for children – this interest has grown especially over the past couple of years on my career path.

A couple of weeks ago I went to buy new shoes for the little princess which inspired me to write a couple words on this topic.
It is very important to remember that you need to get the shoes according to the current size of their feet. This means that you should not buy shoes that are a couple of numbers bigger to save money, or because you like a specific design that does not have the size you need. You also should not get smaller shoes.

Q: What to keep in mind when choosing shoes?
Remember: size, model, quality.
Some children’s feet are quite high and then you should look for models meant for higher feet. I advise to stick to quality brands where the company does take this into consideration. Most children seem to be flat-footed but there are no reasons for worrying, as feet develop with time and it’s hard to tell anything when they are small. Now many say that flat feet are hereditary and this cannot be avoided, but actually this is not that bad and you can always make it easier or even avoid it in many cases. For this, you need to ensure that the shoes you get have a proper strong sole (not soft slippers), with support inside and around the heel. I am very well aware that everyone has different opinions on this and I respect these as well.

Q: When should children start wearing shoes?
This depends on the child as some run around as soon as they reach 8 months, and others when they are a year and half. My recommendation is that you should start thinking about shoes when the child starts propping themselves up. Of course with this I advise to seek advice from a doctor or orthopedic.
But which shoes to select and what kind of shoes to get depends on the parent.

Another note to keep in mind – if the children start propping themselves up and try to walk around on their toes, then this means that their bottom muscles are not strong enough, so their body weight falls on the chest area. How to understand that the bottom muscles are strong enough? If the child walks around and falls on their butt instead falling on their stomach, and they do not try to walk around on their toes, you know that their muscles are strong enough.

Q: How to get the baby to have strong bottom muscles?
Take a seat on the floor and place the child to stand between your feet. Hold their body (not arms) and let them stand up and sit down while the child’s feet are fixated between your legs and they cannot stand on their toes.

I can tell from my own experience that I probably did not have strong muscles on my own as I was always on my stomach – even on a smooth asphalt road (even when I was attending school). My knees and hands were always scratched (still have scars to prove it!) and even though I knew to place a leaf of a hen plant on it, who knows how many pairs of stockings I ruined by falling on my knees!

I can remember my first shoes were closed-toe shoes, light brown and probably made from leather. But I liked these a lot and probably used these until these could physically not be worn any longer. When I was young, no one really looked at whether shoes were too big or had become too small. But I’m afraid due to wearing smaller shoes my smallest toes are slightly deformed.

My favourite children’s shoe brands are Jacadi and Dpam.

Have a lovely Tuesday,
Kadi

All about throwing tantrums

Every parent’s nightmare is for their child to sit down on the floor and start crying in a way that has everyone around them covering their ears. And what would be even more embarrassing than this happening in a very public place?
So what to do? Is there a way to avoid this situation?
Please see below on how I have managed these situations throughout my career.

1) Five years ago on the way home I had a 2.5-year-old and a 7-month-old with me (it was the time when I had just started treading on this career path and was still a trainee in a way). Little one was in a baby buggy while the older child was walking next to me. Within a very short period of time, in the middle of a street with thunder clouds closing in, the 2.5-year-old decided to show his discontent after I refused to carry him home. When first his steps slowed down and he started crying, then in a millisecond he had thrown himself on the street and was screaming as if there was no end. This was my first contact with a proper tantrum.
What did I do? Everyone passing by tried to find out what was going on (to which the child started screaming even more and even louder), while casting proper angry glares towards me for letting the child cry. At that point I had no idea what to do or how, so I picked up the child, threw him over my shoulder and pushed the baby buggy with my other hand towards home.

2) On the way home from the day group with a girl who had just turned two, everything was all good until she decided she wanted to be carried. Considering she had quick feet on her own, I said no, to which the little girl started crying which obviously sounded throughout the whole block. At some point she had found a small stone she could sit on after she had stopped wriggling around like a worm.
What did I do? Compared to my previous story, I was a little smarter this time around and stayed calm. I sat down on the side of the pavement, took out a book from my bag and started reading. After 10 minutes the little girl came and sat down next to me, said she is finished and wished to go home. She gave me a big hug, I wiped her nose clean and we went home.

3) Most recent tantrum happened a couple of days ago. For almost 2 months now I am working for a family in which they have a little girl just over a year. That day she got so angry because I offered her a broccoli-pea-potato-fish puree with cheese. She refused to taste it and wanted something else from the fridge. I’m afraid I do not prepare various dishes for every single meal, and if they do not wish to eat, I do not force them to. Little girl screamed as much as she could, hands in fists.
What did I do? I sat down on the floor and explained that when she feels hungry, then food will be ready for her – to which she got even more hysterical. Then I went to the other room, sat down on the floor and closed my eyes (and thought about what kind of tiling to use in the bathroom). Little one of course followed me and kept expressing her discontent with the situation, but she must’ve been surprised to find me sitting there with my eyes closed. She then tried (without any sound) to open my eyes with her little fingers. When I opened my eyes, she started screaming again. After 25 minutes she picked up her toy bunny and came to give me a hug, after which we went to eat.

What to do during tantrums?
– Stay calm, so calm as if the cries do not exist
– Get down to the child’s level
– Make sure your tone is calm and if they get even more hysterical, then slow down your speech even more
– Do not be affected by what others may think
– Do not give in to the child, try to make them think of something else
– Overall spend as much time with the child as you can and play with them – this means give them your attention and listen to your child
– Make a joke that you know will make them laugh
– Find out the reason for this tantrum, for smaller children it can be as simple as being dehydrated and needing some water
– At the end of every tantrum make sure you hug and then both of you can happily continue with the day
– You can never yell at the child or punish them physically (shake them, tug at their hair, hit them and so on)

Q: Can you punish the child after the tantrum?
NO, NEVER!
Child learns to express their emotions and express themselves, and to punish them for this would be extremely unfair.

NB! Tantrums can happen at any point of the day, you cannot grade your skills or anyone else’s parenting skills based on this.

Have a tantrum-free Tuesday,
Kadi

Blog at WordPress.com.

Up ↑