Kadi ja Beebid

Author: Kadi Leppik

  • Ekraanisõltlastest lapsevanemad

    Ekraanisõltlastest lapsevanemad

    Sel aastal olen teinud enamjaolt koostöösid peredega kes otsivad hoidjat reisidele kaasa. Lapsi peredes on üks kuni neli ja vahel lisandub reisi jooksul külalislapsi. Üha enam jääb mulle silma, et ei taheta ja kindlasti pole vale väide kui ütlen, et ei osata midagi oma beebide ja väikelastega teha. Kõige kurvem on vaatepilt kui last üritatakse vaigistada ekraaniga. Pannakse tahvelarvutist või telefonist mingi asi beebile/lapsele mängima ja kogu lugu. Eriti õõvastav on minu jaoks vaatepilt kus ekraanihoidja on ostetud vankrile. Ekraani põrnitseva laps on mingisuguse ebareaalselt kiiresti virvendavaga tuimaks tehtud ning ümbritsev on tema jaoks liiga aeglane. Vanemad kes väidavad, et ekraan arendab nende last on üldjuhul ise nutisõltlased ning ei oska nö vaba hetke kuidagi muudmoodi sisustada kui telefoni näppides.

    Matt Haig on kirjutanud raamatu “Tähelepanekuid närvilise planeedi kohta” ja räägib oma läbipõlemisest ja sellest kuidas ekraanid temas tegelikult tekitasid ärevushäireid ja depressiooni. Mida vähem ta ekraane kasutas seda parem. Samuti räägib sellest kuidas mõjutavad ekraanid tema suhteid laste- ja naisega.

    Tsiteerin ühte head lõiku raamatust, mis käib väga paljude vanemate kohta:

    Andrea: “Matt, tule internetist ära”

    Matt: “Ma üksnes vastan ühele e-kirjale.”

    Andrea: “Ei. Sa valetad.”

    Matt: “Hüva. Ma olen Twitteris. Aga siin on üks küsimus, mida ma pean selgitama.”

    Suurel hulgal vanematel on igapäevane tegelikkus kus noomitakse teineteist ekraani kadumise pärast. Seda esineb rohkem kui me ettegi oskaks kujutada. On neid peresid kus olen appi kutsutud tegelema ekraanisõltuvuses lastega, kuid tegelikkus on hoopis see, et kõige suuremad sõltlased on lapsevanemad. Kui olen jäänud peredele appi, teeme plaani ja prioriteet minu puhul on, et kõik kes tulevad koju panevad telefonid välisukse juures olevasse kaanega karpi. Esimene ülesanne on juba sedavõrd kontimurdev vanemate jaoks, et maja ees istutakse autos ja näpitakse telefoni, kuigi minu aeg on juba selleks päevaks läbi saanud.

    Harvad pole juhud, kui vanemad näitavad koduvisiidil teineteisele näpuga, kes rohkem telefonis aega veedab. Kui jõuame vestlusega ekraanidest haripunkti, võivad pinnale kerkida seni maha vaikitud probleemid, mis vanematel on tekkinud seoses teineteise nutiseadmete tarbimisharjumustega.

    Öö on magamiseks, kuid ekraanisõltlastel on telefon voodi kõrval ja kindlasti pole see hääletu (kes teab, mis olulisest võib ilma jääda). Selle kõrvalmõju on aga see, et hommikul ollakse väsinud. Kvaliteetne uni ei tule kiiresti ja ajul kulub aega väljalülitumiseks, tekivad unehäired ekraanide valgustuse- või helisignaalide tõttu. Puudulik uni võtab klassikaliselt hommikul oma lõivu, ärrituvus üldiselt ja sageli lastele suunatud vihahood.

    Ausalt öeldes pole mul selle vastu midagi, kui vanemad otsustavad, et nende ekraanides leiduv on olulisem kui kodus ootav laps, kuid kui sa tuled koju ja kõik telefonid (üldjuhul on neid rohkem kui üks), tahvelarvuti ja sülearvuti on omavahel ühendatud mis tähendab, et näiteks e-kirja teavitus/sõnum tuleb kõigisse seadmetesse ning kõik seadmed on pandud maksimaalse heli peale, siis see on minu (see ongi minu isiklik arvamus) arvates selge märk ekraanisõltuvusest ja ärevushäirest. Kui sa ei suuda isegi kodus mõnda tundi oma perele pühendada, miks sa siis üldse vaevusid kontorist ära tulema? Koju jõudes ei torma sa lapse juurde kes nutab tähelepanu järele, kuid iga piiksu ja telefoni helina peale tormad ka vannitoast või wc-st välja, et kõige esimesena telefonis toimuvale reageerida. Kindlasti ei saa see tobe video mille keegi just saatis jääda ilma kohese vastuseta. Vot see ajab mind tegelikult hulluks ja nõuab suurt pingutust, et ma ei kaotaks enesevalitsust ega ütleks väga halvasti!

  • Beebimassaaž

    Beebimassaaž

    Kunagi pole liiga vara või hilja õppida beebimassaaži.

    Miks- ja kuidas tekivad beebidel lihaspinged?

    Kõigil beebidel on sündides lihaspingeid, kuid osadel on rohkem ja seda seepärast, et viimased kuud enne sündi on beebi elukeskkond üsna kitsas. Samuti on soodumus lihaspingeteks nendel beebidel kes kasvavad väga kiiresti või on liiga palju aega ühes asendis.

    Kuidas kindlaks teha lihaspingeid? Beebimassaaži töötoas vaatame üle lihaspinged ja näitan näpselt kuidas nendega igapäevaselt läbi erinevate harjutuste tegeleda.

    Miks on beebimassaaž oluline ja kuidas mõjutab beebi und, toitmist, seedimist ja vanematega koos kasvamist? Tehes igapäevaselt beebile massaaži hakkab beebi keha omandama 25% enam hapniku, tänu millele on tagatud parem lapse füüsiline ja vaimne arend, parem unekvaliteet, vähem gaase või gaasivaba beebi, parem seedimine. Kõige olulisem, et vanem õpib tunnetema oma beebit ja seda kuidas kindlaks teha millist massaaži Sinu beebi parasjagu vajab.

    Kes on parimad massöörid beebile? Iga vastsündinu parim massöör on tema vanem ja seda seepärast, et iga võõra inimese puudutus võib hoopis beebis stressi tekitada ja kui beebi nutab/röögib, siis ei tohi jätkata, sest beebi keeldub võõraga koostööst.

    Kikivarvukil seismine ja kõndimine väikelaste seas, kas see on hea või halb? Kui beebi hakkab huvi tundma püsti olemise ja seismise osas, kuid teeb seda kikivarvukil, siis on see näide sellest, et tuhara lihased on nõrgad ja kui laps hakkab kõndima võib ta endale raskelt viga teha. Ka suuremate lastega vanemad saavad minult häid nippe ja soovitusi kikivarvukil kõndimise osas.

    Beebimasaaži töötubades/koduvisiitidel õpetan massaaži mis läheb Eestis füsioteraapia alla. Kui sul pole endal beebit või töötuba/koduvisiit langeb ajale kui beebi magab, siis on olemas beebimassaaži jaoks nukud millel harjutada. Kõik kohtumised toimuvad näost näkku, sest tahan kindel olla, et võtted on õiged ja beebile ei tekitatakse teadmatusest kehavigastusi.

  • Ekraanisõltuvus ja selle tagajärjed beebide ning väikelaste seas

    Eestis üheks kodukülastuste põhjuseks olid ekraanisõltlasest beebid ja väikelapsed või oleks õigem öelda nende vanemad. Pered, kes mind enda juurde kutsusid, olid tegelikult oma probleemist teadlikud, kuid mitte sellise nurga alt kuidas mina seda nägin. Minu koduvisiidi eesmärk ei olnud kedagi süüdistada või näpuga näidata vaid hoopis näha nende 2-3 tunni jooksul mis kodus toimub ning jooksvalt välja pakkuda lahendusi. Süütunne vanematel on juba piisavalt suur ning samas abi ka otsida ei oska ja ei tea kas peaks.

    Minu üks lemmikuid oli hetk kui palusin näidata kuidas on laste mänguasjad organiseeritud ja millised on minu poolsed soovitused elu kergemaks muutmisel. Tegime kohe vanematega algust mänguasju sorteerides ning rääkides sellest mis tekitab segadust lapse toas ja pahameelt vanemates. Segadust tekitavad mänguasjad ja raamatud, millel puudub oma koht. Kuidas siis üks pisikene inmene peaks teadma kuhu neid panna kui lapsevanem pole asjale asukohta tekitanud.

    Kas sinu väikelaps tegelikult räägib inglise keelt?
    Istusime laua taha ja küsin lapselt eesti keeles; “kas soovid kooki (2 aastane)?” Vastuseks sain; “blue” (inglise keeles sinine). Pidin vanemaid kurvastama, sest nende laps ei rääkinud inglise keelt vaid ütles üksikuid sõnu teadmata mida see tegelikult tähendab. Minu jaoks oleks laps rääkinud inglise keelt sellisel juhul kui me oleksime pidanud vestluse, kuid seda ta ei osanud, sest koduseks keeleks mõlemi vanema poolt oli eesti keel. Samuti puudus või oli väga puudulik eakohane eesti keel. Vanematel oli kaheti tunne, et vaata mu laps räägib inglise keelt, kuid teisalt naga ei teadnud kas see on hea või pigem halb.

    Kuhu koer on maetud?
    Lastega kodus olevad vanemad kinnitasid kõik, et saada endale aega, rahu ja vaikust lastest pannakse YouTube mängima või õigemini saab laps mõne ekraani, kuid seal puudub vanema kontroll ja laps saab valida ise mida tahab vaadata. Kui küsisin, miks mitte mõni eesti keelne laste saade vôi multikas telekast, siis vastuseks sain, laps ei taha seda vaadata. Jah muidugi ei taha, sest seal on tegevus ehk liiga aeglane ning pole (loodetavasti) reklaame ning muid vilkuvaid ja sätendavaid reklaame, mis tekitavad huvi ja köidavad tähelepanu.

    Ekraan on kõige odavam lapsehoidja.
    Vanemad räägivad, kuidas kodus ei jõua laste kõrvalt midagi teha. Pakkusin lahendusena välja, et teeme kodu vanematele ekraani vabaks ja seda nö vaba aega saaks koduste toimetuste tegemiseks ja planeerimiseks kasutada. Näiteks, hommikul tegele lapsega ja käia õues, enne välja minekut pane pesu pesema ning nõudepesumasin tööle jne. Ekraanides kaob ajataju ning ühel hetkel on süüa vaja teha ning kodune reaalsus kutsub kõva häälega (loe laps). Kindlasti ei ole tegemist lihtsa otsusega ning siin peavad olema lapsevanemad üksmeelel, muidu see ei toimi.

    Kui palju tunde päevas on laps ekraanis, et eesti keelt ei hakata rääkima?
    Ausalt jään ma selles osas vastuse võlgu. Kui vanemad mulle ütlesid, et paar tundi äkki, siis oli ka meid kes ütlesid, et päeva peale tule ilmselt selline 6-8 tundi. See viimane oli väga aus ülestunnistus nii minu kui ka pere jaoks. Selgus ka see, et lapsega väga ei räägita ja põhjus oli üldjuhul, et mida ma ikka temaga räägin?! Soovitasingi rääkidagi absoluutselt kõigest. Paned pesu pesema, kuni selleni välja mida aknast välja vaadates näete või milline on täna ilm.

    Millal läheb raskeks?
    Kui laps läheb lasteaeda või kooli ja peab suhtlema teistega. Enamusel lastest tänaseks on vaja suuremal vôi väiksemal määral logopeedi abi ja mitte seda kuna lapsel oleks midagi viga (tegemist ei ole erivajadusega vôi mõne muu tervisliku seisundiga lapsega) vaid lapsega ei ole suheldud ega õpetatud eesti keelt. Lasteaias nähakse kurja vaeva, et saada lapsed rääkima, kuid tuleb tunnistada, et on ka neid lastehoide, kus ollakse uhked selle üle, et YouTube-ist pannakse lastelaule ja samal ajal video on ekraanil lastele näha. Palju on ka neid lapsi, kelle puhul tuleb vanematel hakata käima teraapias kus õpetatakse vanemaid lapsega suhtlema ja mängima. Teine eraldi teema on see, et laps õpib keelt läbi mängu ja erinevate tegevuste, kuid selgub, et vanem isegi ei oska mängida, sest kasvas üles teleka ning arvuti ees.

    Teraapiast (õpetatakse mängima, suhtlema) on kasu vaid sellisel juhul kui koju kaasa antud tegevusplaani järgi lapsega tegeletakse. Samas on probleem ju olemas kui vanemad lähevad lapsega teraapiasse, kuid istuvad telefonides ja terapeut peab meelde tuletama, et siin on aeg ekraanita olla.

    Perekond ei pea ootama terapeudi poole pöördumist, et vähendada või kärpida laste ekraani aega. See peaks olema viimane abinõu, arvestades seansside ja terapeudilt õpitud tehnikate rakendamisega seotud ajakulu ja rahalist väljaminekut. Arvestama peaks ka võimaliku närvikulu ja pingega pereelus, mida kogu protsess võib endaga kaasa tuua.

    Ekraanidest ja nende mõjust lastele on väga palju rääkida. Lähinädalatel teen postitusi sellest kuidas ekraanid mõjutavad käitumist, und ja toitumist. Kõigi teemade juurde lisa hulga näited oma igapäeva praktikast.

  • Kas ja mida öelda perele kui lahkunud on meie hulgast laps

    Maailmas on üks hetk mil ei loe see kui rikas või vaene sa oled. See hetk kui su keha ja vaim keelduvad koostööst. Hetk mil soovid, et sind keegi näpistaks ja ütleks, et see oli halb uni ja kõik on tegelikult hästi.

    Mitte keegi, mitte kunagi ei saa olla valmis oma lapse siit ilmast lahkumiseks, olgu selleks siis raseduse katkemine, terviserike, õnnetus või mõni muu põhjus. Iga lapsevanema õudusunenägu on jätta hüvasti hindamatu varaga siin ilmas – oma lapsega. Hakkata matuseid organiseerima ja tegeleda sellega kaasneva paberimajandusega on kui udus sumpamine kui keha ja vaim keelduvad juhtunut aktsepteerimast. Mida vanem on laps seda keerulisem on ka seletada teistele lastele lasteaias või koolis mis juhtunud on.

    Kas pole mitte nii, et kui keegi paneb postituse sotsiaalmeediasse beebi ootuse uudisest, saab uudise teataja üle valatud õnnitluste ja sõnumitega, aga mis saab siis kui oodatud beebi lahkub meie hulgast, kui vanematel tuleb matuseid organiseerida, siis sellest me ei räägi. See on ju tabu.

    Aga kuidas saaks toetada pere, mida saaks teha, mida öelda või mitte, kui lahkunud on laps?

    Iga pere ja pereliige kogeb ning elab läbi oma kaotusvalu ja leina erinevalt. Siin tuleb mängu nii kultuuriline taust ja kombed, kuid on asju mida ei ole vaja kunagi öelda, kuid teadmatusest (ma tahaks nii mõelda) öeldakse ikkagi:

    • Ma tean mida sa tunned, meie (koer) Jack suri eelmine nädal ja ma tean mida sa tunned! – ära mitte kunagi võrdle oma lemmiklooma kaotusvalu teise inimese lapse surmaga. Kindlasti oli lemmik sulle olulisel kohal, kuid võrdlus on kohatu või lausa julm.
    • Ma tean mida sa tunned – isegi kui sa oled pidanud oma lapsega hüvasti jätma ei suuda sa tegelikult ettegi kujutada mida selline kaotus teise pere jaoks tähendab.
    • Sa oled noor, saad veel lapsi – sa ei saa lapsi, sest juhul kui ühega midagi juhtub on sul varuks teine laps, tegemist ei ole perekonna varuosadega. (Jalgrattal on varuosad.)
    • Aeg parandab kõik haavad, sa saad sellest üle, elu läheb edasi- see lein ja kurbus on midagi, mida ei saa niisama kahe sõnaga kirjeldada ja on neid kellele jõuab juhtunu kohale alles aastaid hiljem. Sa käid tööl, kohtud sõpradega ja teed igapäeva toimetusi, kuid keegi ei näe seda kui mitmel korral oled sa läinud koju ja nutnud peatäie, sest koorem mida kannad endaga kaasas iga päev vajab endast välja laskmist.
    • Vaata kui hea, et sul on veel 3 last kellele pühenduda ja viivad su mõtted eemale sellest kaotusest – ainus mõte mida leinas vanem suudab mõelda, kas oleks olnud midagi mida ma oleksin saanud teha teisiti (hakkab kuude kui mitte aastate pikkune analüüs juhtnu pärast) on olukordi kus saadakse meditsiiniline diagnoos ja vastus on vanematele antud, kuid palju on ka neid, kes jäävadki ilma vastuseta kogu eluks. (See on väga piinarikas ja nii vaimselt kui füüsiliselt koormav kõigile osapooltele).
    • Ehk oligi nii parem ja ta on nüüd paremas kohas, ainult keegi kõrgem teab miks nii parem oli – mitte ühegi lapse jaoks pole paremat kohta siin maailmas kui tema perega koos olla. Selline välja ütlemine jätab ütlejast mulje, et puudub empaatia võime.

    Ülaltoodud on vaid väike osa nendest lausetest mida mitte öelda, kuid ikkagi öeldakse.

    Tean juba, et tekkis küsimus, “Mida ma siis peaksin ütlema????”

    Ole oma välja ütlemises väga lihtne ja ütlegi, et sul on väga kahju ning avaldad kaastunnet. Sellest täiesti piisab. Kui tegemist on pereliikme või väga lähedase inimesega, siis paku abi (juhul kui see on midagi mida soovid teha).

    Täna, kui see postitus tuleb avalikuks ja sa loed seda, olen mina ühe väga lähedase sõbranna lapsega hüvasti jätmas.

    Olles kriisi ja leinanõustaja on see selline hetk minu jaoks, kus tean mida peab tegema. Kui telefoniekraanile tuli sõnum, et mälestame…… haarasin telefoni ja ilma sõnumit lugemata helistasin sõbrannale. Avaldasin kaastunnet ja järgmiseks küsisin, kas on vaja abi matustega seoses või paberite ning muu asjaajamisega, samuti küsisin mis seis on rahaliselt ja ta saatis mulle ligi, kus soovijad saavad pere toetada. (Elades Londonis võib juhtuda, et arvestada tuleb põrmu transpordiga koduriiki). Mitte kõik pered ei pane infot sotsiaalmeediasse ja see on täiesti normaalne.

    Kui lähed hüvasti jätma või matustele, siis uuri, kas riietuse värvi osas on erisoove ja ka seda kas tuua lilli või mitte (võib juhtuda, et lillede transport ühest riigist teise ei ole nii lihtne ja hoopis lisaülesanne perele).

    Juhul kui pere on kaotanud lapse, kuid sa ei teadnud seda, siis nii ütlegi ja seda mõistetakse. Kindlasti ära ütle, et miks sa mulle midagi ei öelnud, ma arvasin, et oleme lähedased jne. See ei ole koht ja aeg draama jaoks.

    Minu kõne lõppes tegelikult sellega, ütlesin, et olen olemas 24/7 kui soovib minu poole tulla või soovib, et teda külastan, sest vahel on vaja maailma asju arutada, avada pudel parimat champanjat (mis on hoitud millegi erilise sündmuse jaoks) just nüüd ja praegu. Sõbranna naeris selle peale ja ütles, et jah pole olukorda kus champanja oleks üleliigne.

    Mulle tundus samuti õige kirjutada käsitsi kiri, mida pere saab lugeda just neile sobival hetkel.

  • Eesti

    Eesti

    Esimesed päevad Eestis on olnud väga tegusad.

    Palju kohtumisi oma ala ekspertidega ja kodukülastusi, et jagada oma teadmisi ning vastata tervele hulgale küsimustele.

    Kõigiga kohtumise üheks suureks tõmbenumbriks on olnud Londonist kaasa võetud esmaabi õpingutel kasutatav beebinukk, kellel saab harjutada elustamisvõtteid. Samuti oleme vestelnud arstiabi ja kiirabi võimekusest kohale jõuda kui elatakse kaugemal.

    Olgem realistlikud, täna saab iga pere anda panuse kiirabiga koostöö parendamiseks juba lihtsalt sellega, et läbitakse enne lapse sündi esmaabi koolitus kus on olemas praktiliseks osaks just elustamise õppes kasutatav beebinukk millel on küljes andurid. Andurid annavad teada kas teed õiges kohas-, kiiruse-, ja tugevusega südamemassaaži. Kõigiga kes on saanud harjutada minu beebinukul elustamist on tagasisideks:

    • “Ma ei teadnud, et beebit tuleb kõigepealt elustada ja siis alles kutsuda kiirabi”
    • “Issand mul tuli paanika ma ei tea üldse mida teha!”
    • “Kui tegin meditsiini õpinguid, siis sellist nukku ei olnud, aga see on ikka väga hea ja vajalik!”
    • “Nüüd ma tean, mis teha kui minu väikese vennaga midagi juhtub, sest emme läheb paanikasse” (7 aastane)
    • “Kuule Kadi, see on ikka korralik trenn ja pole üldse nii lihtne kui teoorias tundub”
    • “Kaua sa Eestis oled, kas ma saaksin veel sellel nukul harjutada ja tead ma kutsuks oma vanemad ka, sest nemad veedavad lastega palju aega koos”

    Minu soovitus leidmaks parim koht kus õpetatakse just lastele- ja beebidele esmaabi andmist, helista ja küsi kas neil on selline beebinukk olemas, kui ei ole ning pakuvad interneti teel koolitust, siis helista järgmisele koolitajale. Esmaabi koolitus on parim investeering, et suudaksid nii enda kui teiste lastele kriisiolukorras esmaseks elupäästjaks olla!

  • Beebi- või väikelapse surm

    Kõik kardavad, aga keegi ei räägi sellest kõva häälega avalikult. Kuuleme vaid uudistest, kui on juhtunud mõni traagiline õnnetus beebidega.

    Mõtle hetkeks, kui mitut peret sa tead enda lähiringkonnas, kes on kaotanud beebi raseduse-, sünnituse – või enne lapse aastaseks saamist…. Tunnistan ausalt, et tean kahjuks sadu peresid. Täiendan ennast igapäevaselt, kuidas selliseid peresid aidata ja mil moel rohkem kindlustunnet luua järgnevate raseduste puhul.

    Kurb on tõsiasi, et haigla personal ja paljud arstid ei oska alati sellises olukorras perega suhelda, rääkimata siis lähedastest või sõpradest. Juhul kui pere ei saa kohe abi, võib see viia sügavasse depressiooni, hakkatakse ennast- või teisi juhtunus süüdistama.

    Mida saaks teha, vähendamaks rasedate stressi seoses sellega, kas beebi süda lööb ja kõik on korras? On olemas monitorid, millega saab kõhu pealt kuulata beebi südame toone, õnneks ei ole need üle mõistuse kallid, hind alates paarikümnest eurost. Leidsin erinevaid variante internetist kui kirjutasin otsingusse baby heartbeat monitor.

    Kui paljud teavad sellisest seadmest, mis käib beebile voodisse ja annab koheselt märku kui beebi ei hinga? Mina sellest ei teadnud enne, kui hakkasin beebide surma kohta õppima.

    Beebide surma põhjuseid:

    • suurem tõenäosus surmale on beebidel, kes on enneaegsed (sündinud enne 37 nädalat) või on väga madala sünnikaaluga (alla 2,5kg)
    • beebi kes pole piisavalt kasvanud
    • platsenta irdumine
    • infektsioon raseduse ajal
    • imiku äkksurm
    • laps sünnib surnuna
    • õnnetusest tingitud surm
    • geneetiline või psühholoogiline anomaalia
    • keeruline sünnitus

  • Miks on oluline värskele lapsevanemale oma aega anda?!

    Palju räägitakse, et kui ema jätab lapse kellegi hoolde ja läheb trenni, sõbrannaga kohvikusse või koguni kogu nädalavahetuseks kodust ära, siis on tegemist ilmselgelt rongaemaga ehk teine äärmus aasta emast! Vale!

    Oma varasemates postitustes olen rääkinud nii ema kui isa vaimsest tervisest ja sellest kui kerge on tekkima rasedusjärgne depressioon. Paljud pered ei pea uue ilmakodaniku sünides vastu nii füüsilist, kuid veelgi enam vaimset koormust mis kaasneb lapse sünniga.

    Kas on võimalik kuidagi ennast ette valmistada beebi tulekuks? Minu vastus on JAH!

    Kõige lihtsam on panna kõik paberile kirja ja panna see nähtavale kohale nagu näiteks külmiku uks. Kõige lihtsam on teha paari kuu plaan peale sünnitust.

    Teen siia näidis listi, mida saab plaanida ja meeles pidada:

    – Paari nädala menüü ja valmis tehtud toiduportsionid sügavkülma, ehk ainult soojendamise vaev.

    – Tee ostunimekiri ning võimalusel telli interneti teel toidu- ja esmatarbekaubad.

    – Koristamine, pesu triikimine ja muud majapidamistööd ei ole prioriteet. Võimalusel palka koristaja, kes korra või paar nädalas mõne tunni käib või kui mõni pereliige ennast appi pakub, siis annagi teada, et vajad abi koristamise ja triikimisega, sest beebi mähkmete vahetamisega ja kõige muu beebiga seoutuga saad ise hakkama.

    – Maga kui beebi magab.

    – Kirjuta üles millal tööl käiv vanem hoolitseb beebi eest ja annab vaba aega teisele vanemale. Beebiga kodus oleval vanemal puudub tihti võimalus suhelda teiste täiskasvanutega. Samuti puudub lapsega kodus oleval vanemal võimalus planeerida kellaajaliselt millal saab lõuna süüa või tassi teed teha.

    – Võta vastu abi kui seda pakutakse (kodu koristamine või beebiga värskes õhus jalutamine).

    – Stressi vähendamiseks soovitan võimalikult vähe jagada infot oma raseduse ja sünnituse osas, sest mida lähemale sünnitusele seda enam hakkavad kõik õpetama mida teha ja sõnumid teemal kas beebi on juba sündinud, äkki on beebil midagi viga miks ta ei ole veel sündinud jne. Kõige tipp on minu silmis need kes pressivad ennast sünnitusmajja külla kui sünnitus alles käib, sest tahavad beebit esimesena näha. Täiesti arulagedad minu silmis! Beebi sünd on väga eriline aeg. See on aeg vanematele koos aega veeta ning beebit tundma õppida. Jah ka vanavanemad võivad oodata kuni neid kutsutakse külla.

    – Ei külalistele haiglas ja kodus. Viisakas sõnum mida saata neile kes külla tahavad tulla päästab su lisa stressist. Kui keegi väga tahab tulla, siis paku ilusa ilmaga jalutust pargis mis annab sulle kui lapsevanemale võimaluse koju minna ja mitte muretseda selle pärast millal külaline plaanib ära minna.

    – Külaliste vastuvõtt peab olema kokku lepitub mõlemi vanema poolt, kui üks pole sellega nõus, siis soovitan seda soovi austada. – Võtate aega koos perena midagi teha.

    – Värske emana otsustad Sina kuidas last toita

    – rinnaga, piimaseguga, rinnapiim pudelist või mis iganes variant. Oluline on, et beebil on kõht täis ja värske ema tunneb ennast hästi, mitte süüdlasena oma valikute osas, sest ühiskond pressib oma normidega peale.

    – Leia endale uusi sõpru kes on samuti kodused beebidega ning saaksite kohtuda, minna koos jalutama ning lihtsalt vestelda. – Veepudelid diivanipatjade taga (selleks, et värske ema ei peaks toitmise või beebiga aja nautimise ajal janu tundma).

    – Leia keegi keda usaldaksid oma beebiga, et saaksite kaaslasega koos välja kinno või õhtusöögile minna. Omavahelist suhet ei tohi unarusse jätta beebi tulekuga.

    – Muretse endale kolm paksemat kaustikut:

    Pea toidupäevikut, ehk kui otsustad rinnaga toita, siis see on suureks abiks aru saamaks kui beebile mõni toiduaine ei meeldi mida ema on söönud ja lihtne on toidupäeviku järgi teha korrektuure.

    Kaustik beebi söömise ja une kohta kui palju, kui tihti une osas tuleb arvestada ka kümne minutilisi uinakuid. Samuti võid päeva lõpus kirjutada kuidas beebi tuju oli ja kas oli rahutu või magas eriti hästi jne.

    Viimane kaustik, mida tegelikult soovitan esimesena juba hakkata kasutama raseduse algusest, see on selleks, et hakkaksid päevikut pidama. Kirjuta välja kõik mida sa tunned olenemata kas tegemist on heade või halbade emotsioonidega. Päeviku pidamine aitab vähendada rasedus aegset- ja järgset depressiooni. Ilmselt ei taha ka kõigest oma sõbrannadele või kaaslasele rääkida ning sellisel moel saada endast nö “auru” välja lasta. Kui tunned peale sünnitust, et on vaja proffesionaali abi oma emotsioonide ja tunnetega toime tulekuks, siis on abistajale palju abi sinu päevikutest.

    • Kuidas puhkuste ajal laste pealt kulusid kokku hoida

      Kuidas puhkuste ajal laste pealt kulusid kokku hoida

      Suvi on mõnus aeg teha midagi koos pere ja sõpradega, kuid sellest hoolimata tuleb mõelda juba aegsasti, mida teha lastega nii kooli- kui lasteaia vahelajal ning kuidas nende hoidmist organiseerida. Lastelaagrid on justkui ülemõistuse kallid ja ilmselt on nii mõnigi alltoodud variante kasutanud majandusliku heaolu silmas pidades.

      Vanavanemad? On täiesti vale arusaam, et kodused vanaema/vanaisa peaksin lapselapsi hoidma kõigil nendel juhtudel kui kuskile mujale pole lapsi panna. Tänapäeva vanavanemad on väga aktiivsed ja naudivad võimalusel kontserte, reisimist kui eakaaslastega aja veetmist, välistatud pole ka see, et nad töötavad. Ära tekita suhetesse vanavanematega põhjuseta pingeid lausega: ”kui sa lapsi vaheajaks hoida ei võta, siis sa pole mingi vanaema/vanaisa ja rohkem last ei näe!” Kui on maa-vanaema kes on nõus lapsi enda juurde võtma vaheaegadeks, siis on muidugi tore, kuid siinkohal ei tasuks unustada, et vanaemal ei ole sellist energiat nagu 30 aastat tagasi ja õhtul vannitada, süüa teha jne, see kõik on ikka väga väsitav. Mõtle, mitmel korral oled õhtuse lapse vannitamise oma väsimuse tõttu ära jätnud või korraliku sooja toidu asemel hoopis võileibu teinud….. Kui viid lapsed hoida, siis arvesta sellega, et see ei peaks olema tasuta, sest et ta on vanaema ja peaks lastelastega tegelema ning aega veetma – justkui enesest mõistetav. Vanavanemad veedavad meeleldi paar tundi või pool päeva nädalavahetusel, kuid tegu ei ole lastehoiu teenust osutavate inimestega. Pane alati sedavõrd palju riideid kaasa, et vanavanemad ei peaks iga õhtu pesu pesema.Paki kaasa piisavas koguses sellist toidukraami/mauistusi mida sinu laps igapäevaselt armastab süüa (mõtle vanavanemate rahakoti peale), kuigi vanavanemad raha vastu ei taha võtta, siis sokuta lapse toidu- ja üritusele minekuks jaoks raha kas vanaema käekotti või veelgi kavalam ravimikarpi (sest sealt näeb ta seda kohe). Selleks, et häid suhteid vanavanematega säilitada, soovitan leida lapsehoidja, kes tegeleb lapsega ja teeb täpselt nii nagu sina ütled. (me kõik teame, vanavanematega sinu reeglid ei kehti nagunii).

      Teine emme? Jõuda kaubale mõne teise emmega on sellise riski business, sest nii nagu sul endalgi on vahel väsimus kõigist ja kõigest, siis kujuta ette, et sõbranna lükkab oma lapsed sulle kaela – pole kõige meeldivam. Muidugi on erandeid, kuid siis pead olema ka ise valmis, et teine emme palub sul tema last hoida. Kuid selleks peab tõesti olema keegi keda usaldad ja peamine, et laste hoidmise tõttu omavahelisi suhteid nässu ei keeraks.

      Lastetu- ja kodukontoris töötav sõbranna? Miks mitte kasutada sõbrannat, kes töötab kodukontoris, ta on oma aja peremees ja pealegi pole tal endal lapsi kellega tegelema peaks – las harjutab kui ühel päeval endal lapsed, veelgi parem, kirjuta kaasa nimekiri väliürituste- ja restoranidega mida lapsega külastama minna. Kodukontoris töötavad inimesed on tegelikult palju produktiivsemad ja nad hindavad just seda vibe-i oma kodus mis laseb loomingulisusel vabalt ringi lennelda. Olgu sõbranna kujundaja, kirjanik või mõne muu kodukontori ala esindaja, siis tegemist ei ole lastehoiu teenust pakkuva isikuga ning tihtipeale ei oska nad väikelastele esmaabigi anda rääkimata viinamarjade poolitamisest jne. Seega tuleks selline hullumeelne mõte juba eos maha matta!

      Käia läbi kõik tuttavad? Külla neile, kelle kodu tundub asuvat ahvatlevas kohas maal, saarel või mõnes teises riigis. Olen täiesti aus, et mitte keegi ei oota enda õuele hordide viisi külalisi, keda siis võõrustada, sööta, majutada ning giidiks olla. Minu kõige kiiremad ajad on just siis kui teised puhkavad, ehk suvi ja erinevad koolivaheajad. Tihti olen ära öelnud neile, kes tahavad mind “üllatada”, et tulevad londonisse ja mõtlesid ka minu juurest paariks päevaks “läbi hüpata”, minu vastus on sellele alati olnud üks – London on täis suurepäraseid majutusasutusi, mille hulgast saad oma perele sobiva valida ja kui jõuab, siis võime kokku saada. No seda viimast pole kunagi juhtunud, sest minu peale ollakse piisavalt solvunud, et ma võõrustada ei soovinud. Tegelik põhjus on see, et ma ei taha teisi teenindada, kokata ja siis koristada. Kui jõuan öösel töölt koju, siis tahan vaba päeva hommikul võimalusel hoopis magada.

      Mul on alati kalendris paar-kolm kuud asjad ära planeeritud. Kui ma Eestis käin, siis ei ole keegi pakkunud, et tule mulle saarele- või maamajja nädalaks külla, seda seepärast, et ma olen siis ju kohustus ja tihtipeale ei pruugi üksik inimene pereinimeste või nende varavalges ärkavate lastega harjunud olla. Pealegi on mul terve hulk kiikse, ehk ma lähen hilja magama võimalik, et teen öösel süüa – külas olles võin ma sellised asjad ära unustada ja järgida tuleks teiste reegleid. Selleks, et sinu sõnumile- või kõnele vastaks tasuks planeerida ja mitte ära unustada, et ka teisi endale külla kutsuda või organiseerida midagi väga ägedat tänutäheks. Kui lähed külla, siis võta lastele mängiasju kaasa, et neil igav ei hakkaks. Kui oled suur veini ja liha armastaja – võta enda vein-ja liha kaasa, veelgi parem kui sa lähedki oma toidukraam kaasas, sest peopaik on ju “tasuta”. Austa teiste privaatsust ja kodurahu ning ära “unusta” ennast terveks päevaks või koguni nädalaks külla. Sinu sõbrad- ja tuttavad ei ole lastelaagrite- ja spa puhkuste soodusvariant.

      Suvi on mõeldud puhkamiseks, kuid kui pidevalt ringi sõita ja mõelda kuhu- või kelle juurde järgmisena minna, siis kaob ju puhkuse kui sellise tõeline olemus ära ning saab olema nädalate pikkune asjatu stressamine. Tööle tagasi minnes oled ilmselt veelgi väsinum kui puhkusele minnes. Palju mõnusam on kui suvi jääks oma kodu- ja lähedastega aja nautimiseks ning näiteks mõnel lumisel talvepäeval tuldaks külla, et siis rääkida muljeid suvest, teha koos üks mõnus ahjukook ning juua kakaod või glögi.

    • Elu erivajadusega lapsega hoidja seisukohalt

      Elu erivajadusega lapsega hoidja seisukohalt

      Kui kirjutasin 2020 aastal milline on elu erivajadusega lapsega ei arvanud, et sellele järgneb tegelikult mitme aasta pikkune igapäevane/öine töö pere juures. https://www.kadiandbabies.com/post/mida-tähendab-hoolitseda-erivajadusega-lapse-eest

      Laps sai aasta alguses kuue aastaseks ning praeguseks on diagnoositud Dravet sündroom (DS) mis on epilepsia raske vorm, mida iseloomustavad sagedased pikaajalised krambid, mida põhjustab sageli kõrge kehatemperatuur, arengupeetus, kõnehäired, unehäired ja muud terviseprobleemid. Eelmisel aastal lisandus diagnooside nimekirja autism ning selle aasta alguses ADHD (aktiivsus- ja tähelepanu häire). Kuna viimane on lapsel väga tugevalt esile tulev ehk kui tuju on kehv, siis möödujatele jalaga lüüa või lihtsalt lahtise käega laks anda on üsna tavaline impulsiivne reaktsioon, samuti tuleb mõnel päeval rohkem ette hammustamist ja peaga löömist.

      Selleks, et teemast paremat ülevaadet saada jagan teiega oma igapäevast tööd erivajadusega lapsega. Sinna kuuluvad sobiva kooli otsimine, koolivaheajad, lennureisid ja ka uute ravimite proovimine-katsetamine ning sellega kaasnevad mured ja rõõmud.

      Koolikoha leidmine

      Kuna Londonis on väga heal tasemel erivajadustega lastele suunatud koole, siis üllatuslikult selgus, et enamuses koolides puudub personaalse tugiisiku võimalus. Viimased kaks aastat oli laps tavakoolis käinud (UKs lähevad lapsed eelkooli juba nelja aastaselt), sest oli tugiisik, kes temaga tegeles.Ühel hetkel hakkasid tugiisikud vahetuma ja see avaldus ka lapse käitumises. Kuna tekkisid füüsilised intsidendid kaasõpilastega, siis ei olnud tavakoolis õppimine enam võimalik.

      Ruttu hakkasime tutvuma erivajadustega laste koolidega. Teavitasime koole lapse eripäradest-kinnisideedest, milleks on igasugused pulgad, joonlauad, kepid, vihmavarjud jne. Üldjuhul ta kedagi nendega ei ründa, aga ohtu tajumata võib olukord ohtlikuks kujuneda. Uue kooliga tutvumine nägi välja nii, et viisin lapse kooli ja ise ootasin lähedalasuvas kohvikus kõnet, kui olukord peaks kontrolli alt väljuma. Koolidest saadud tagasiside põhjal võis aru saada et meie lootused kool leida kahanevad olematuks. Ka erivajadustega laste koolides oodatakse, et lapsed oleksid rahulikud ja alluksid korrale. Meie laps ei vastanud sellistele ootustele.

      Lõpuks sai laps koha elukohajärgsesse erivajadustega laste kooli. Kohanemine võttis aega, aga nüüd on ta seal 8 kuud käinud. Mainin ära, et ega koolis käimine pole valutult läinud. Oma tahtmise saamiseks on laps suutnud tekitada mulje nagu tal võiks tulla epilepsiahoog, kuid tegelik eesmärk oli lihtsalt tähelepanu kõrvale juhtida. Kuna olukord oli õpetajate jaoks võõras, kutsuti mind kohale ja kui lapse nime hüüdsin, sai ta kohe terveks. Kuna lapsega peab olema konkreetne, siis õpetajatel on keeruline kuna nende meetodid on teistsugused.

      Päris alguses helistati koolist, et laps on mitte väga kontaktne ning räägib segast juttu. Kooli minnes oli ta meditsiiniõe toas põrandal pikali nagu meritäht. Hetkel kui uksevahelt lapse nime ütlesin kargas püsti ja hüüdis “Tere Kadi!”. Mis siis juhtus oli see, et õpetaja oli ära võtnud tahvelarvuti (teine kinnisidee on ekraanid mida me kodus ei anna) ja laps otsustas edasisi juhtnööre lihtsalt ignoreerida ja ennast põrandale vedelema lasta. Kõik ruumis viibijad said korralikult naerda, sest sellist kavalpead polnud nad oma praktikas veel kohanud. 😀

      Kuna minu kasvandikuga suheldes peab olema konkreetne ning selline “kana-talitaja” meetod ei toimi, siis näevad õpetajad temaga teinekord kurja vaeva, et saada koolimajast välja ning harvad pole need korrad kui kraaksatan üle koridori lapse nime ja see taas kargab püsti ning kõnnib minuga kaasa nagu midagi poleks juhtunud. Küsisin koolist, et mis on nende lahendus suhtlusel või millist meetodit kasutada, et saada laps rohkem igapäeva asju tegema, sest minul puudub haridus erivajadustega lastega tegelemiseks, siis kooli vastus oli, et nemad ei oska nõu anda, et tegemist on keerulise juhtumiga. Seega tuleb mul jätkata sellist “Hitleri” stiilis suhtlust, et me mingeid asju saaks tehtud.

      Positiivne on see, et seal koolis ei ole ühegi lapsevanema poolt mingeid pretensioone tulnud lapse kohta.

      Koolivaheaeg

      Kõigil erivajadustega lastega kokku puutunud võivad öelda, et kõik ei ole alati nii hull ja tegelikult on väga palju ka neid päevi kui lapsel on hea tuju, öö on olnud hea ja võibolla vaid korra või kaks ärganud hetkeks. Kuna minule meeldib õues väga palju aega veeta, siis teen kaasa piknikukorvi ja käime vaatamas hommikusi hobuste treeninguid Hyde pargis. Oravate ja papagoide toitmine on ka mõnus ajaviide. Turgudel käimine on eriti mõnus tegevus. Sellega meenub kohe üks tore päev kus läksime turule ja kuigi meil oli endal lõunasöök kaasas avaldas laps soovi millegi muu osas. Kuna ta ei ole kunagi olnud toidu osas pirtsakas või nõudlik, siis vahest ju võib. Kõik pingid olid rahvast täis ja meie kõrvale istus naisterahvas kellel oli burger karbiga, sel hetkel kui ta asetas oma karbi poisi kõrvale ma nägin juba vaimusilmas, kuidas ta seda krabab ja kiirelt ampsu võtab ja nagu ikka sellistel puhkudel teades last juba väga hästi nii ka läks. Ma pakkusin, et ostan uue burgeri või miskit, aga õnneks oli tegemist väga mõistva inimesega ja ütles, et ega ta väga seda burgerit ei tahtnudki. Ka loomaaed on huvitav koht, kuid peab olema valmis selleks, et inimesed ei tolereeri puudega lapsi ja võivad tekkida väga ebameeldivad olukorrad. Üks selline loomaaia külastus lõppes lihtsalt kiire koju minekuga, kuna laps muutus pahuraks ja hakkas möödujaid lööma.

      Väga tore võimalus oli meil erivajadustega laste laager. Viisin lapse hommikupoolikul kohale ja peale lõunat tõin ära. Seal sai ta väga ilusti hakkama, tagasiside oli meeldiv. Personali poolt toodi välja see, et minu kasvandik lohutas nutvat last ja oli temaga väga sõbralik. See näitab, et erilistel lastel on ka empaatiavõime ja tunded olemas. Suureks plussiks on see, et laps on õppinud palju rääkima ja suudab ennast väga hästi väljendada, mis on kindlasti ära hoidnud palju arusaamatusi.

      Lennureis

      Meie esimese lennureisi puhul olime läbi mänginud kõik olukorrad alates lennukile minemisest kuni selleni, et tekib mõni tervislik vastunäidustus. Loen reisi igati õnnestunuks, kuigi väikeseid “viperusi” tuli ikka ette. Reisiks ettevalmistudes tuli läbi mõelda, kui palju on vaja ravimeid, kuhu panna kriisiolukorra ravimid ja lisaravimid, kui peaks midagi juhtuma ja sattume haiglasse tervislikel põhjustel. Samuti polnud paberimajandus väike, ning hea, et seda uurisin juba eelnevalt. Kuna lastega koos ei lennanud vanemad, siis tuli teha koopiad vanemate abielutunnistusest, passide koopiad, vanemate sünnitunnistuste koopiad ning kiri mis soovitavalt notariaalselt kinnitatud, et mul on mõlema vanema poolne luba koos lastega reisida. Arstilt tuli veel eraldi kiri võtta tema allkirja ja templiga, kus kirjas lapse tervislik seisund, ravimid mida ja kui palju igapäevaselt võtab. Üks oluline asi veel reisides peab alati olema reisikindlustus, kuid teha kindlustust erivajadusega lapsele oli taas omaette ülesanne mida me siis koos vanematega tegime ja arutasime läbi, siinkohal tasuks ära mainida, et paljud kindlustuse ei võta endale sellist klienti kellel mõni tervislik probleem.

      Ravimid ja nende kõrvalmõjud

      Kui põhiravimiteks on olnud Sodium Valpora, Stiripental, Arthimizine ja Clobozam, siis alates eelmisest aastast on proovitud erinevaid ravimeid mis peaksid soodustama keskendumisvõimet ja vähendama impulsiivsust. Kõrvalmõjuna osadel ravimitel on olnud see, et laps ei maga öösel. Need on ööd kus trall voodisse ja voodist välja, toas tuli põlema, kardinad eest, jookseb toast välja ning pean füüsilise jõuga teda voodis hoidma. Siinkohal oleks mõistlik ka ära märkida, et lapsel on jõudu rohkem kui mõnel rammumehel (kellel on erivajadusega laps teab millest räägin). Hommikuks olen ma nii füüsiliselt kui vaimselt sellest võitlusest täiesti läbi ja ma ikka naeran, et mul on justkui pohmakas, aga ilma alkoholi tarbimise ning pidutsemiseta, unepuudusest tingitud “pohmakaga” on ilmselt iga lapsevanem mingil hetkel kokku puutunud. Ravimite manustamisega on olnud ka omaette võitlust, kus kõige parema tulemuse sain lõpuks kui lõpetasime ravimite toidu sisse peitmise ja ütlesin, et nüüd tuleb rohtu võtta (muidugi tuli siis teda kuidagi motiveerida, et need rohud ka alla meelaks ja mitte diivani taha välja ei sülitaks). Kuna on suur hobuste fänn, siis tuli mul diilina näidata videot hobustest mille olime filminud kui koos pargis käisime. Lisaks kõigele on uueks väljakutseks brexitiga seotud kõrvalmõjud nagu see, et ravimeid pole saada või ei osata öelda millal tulevad. Viimasega oli see, et üks ravim oli väga lühikese ehk kuu või kahese parim enne kuupäevaga ning selle saamine oli täielik peavalu. Iga päev lihtsalt loodad, et seda pole vaja kasutada ja jälgid millises karbis pole säilivusaeg veelmöödas.

      Aristide külastused

      Meil on regulaarsed arstide külastused kus siis vaadatakse nii füüsilist- kui vaimset arengut. Mõned külastused on keerulisemad kui teised. Teinekord võib olla nädalas mitmeid arstiaegu ja võib ette tulla ka nö viimase hetkel vastuvõtte. Arstid ei ole ühes kohas ja hoolega peab jälgima millises haiglas ja korrusel on vastuvõtt. Eraldi tuleks välja tuua see kuidas me käime verd andmas ning kui mina istun kanderaami peal ja jalg ümber lapse keeratud ning ülakeha püüan paigal hoida veel kätega, siis lisaks on alti vähemalt 3-4 inimest, et teda kinni hoida. Kurvad on need momendid, kui piisavalt pole verd võetud kõikide analüüside jaoks ning ühel nädalal oleme käinud kolm korda verd andmas.

      Kokkuvõtteks

      Võin öelda oma kogemuse põhjal, et kindlasti on õpetanud erivajadusega lapse eest hoolitsemine olema ekstreemselt kannatlik ja iga pisiasi mind endast välja ei aja. Elu tuleb võtta nii, et on asju mida me kontrollida ei saa ja nendega tuleb õppida elama. Samuti ei tasuks karta peresid, kus on erivajadusega laps, sest need pered soovivad samuti sotsialiseeruda ja neid ei pea lapse pärast teisiti kohtlema. Eriliste laste vanemad peavad vägikaigast vedama riigiga, kus muudetakse seadusi ja harvad pole juhused, kui sügava puudega laps tunnistatakse terveks. Ka igasuguste taotluste esitamine on tehtud võimalikult keeruliseks nii et puudega lapse vanematel tekivad juba küsimused oma vaimse tervise seisundi kohta!

    • Beebiootus neljakümneselt

      Milleks sellel teemal räägin? 

      Alustaks sellest, et minu ema, kes jäi beebiootele kui oli 42. Arsti juures südamepuperdust kurtes kirjutati südamerohud. Mõni aeg hiljem kui ema haiglasse toimetati peale südamerohtude võtmist selgus vereanalüüsi tehes, et asi on kaugel südamega seotud haigustest vaid ta oli hoopis rase!!! Kindlasti ei olnud see tema jaoks kõige kergem rasedus. Arstide ja haiglapersonali suhtumine jättis aga soovida ning see kuidas ta sai sõimata kui hakkas sünnitama, sest pisike piiga otsustas tulla varem kui paberites kuupäev ette nägi. Tänaseks on mul noorem õde kellega vanusevahe 21 aastat ja meil on sama ema 😉.

      Londonis on mul väga palju kokkupuuteid just nende peredega kus esimene või siis juba ka mitmes laps näeb ilmavalgust kui vanemad on neljakümnendates. Tegemist on peredega kus on finantsiline stabiilsus saavutatud.

      Kuuleme igapäevaselt kui palju saavad naised kriitikat kui otsustavad saada lapsi neljakümneselt, aga mehed on millegipärast tahaplaanile jäetud.  Kommentaarid teemal  “Kas sa mõtled ka kui vana sa oled kui laps kooli läheb?”  “Mida teised sinust mõtlevad?” “Kas sa tahad endale puudega last?” “Kus sa varem olid, et alles nüüd hakkad lapsi saama?”  “Enne menopausi veel lapsi saama?”  Seda kommentaaride jada võib jääda siia kirjutamagi.  Räägin täna plussidest ja miinustest mis neljakümnendates lapseootus endaga kaasa toob. (The Daily Telegraph 1.11.2018, uuring viidi läbi 40 miljoni sünni osas kus mehe vanus oli 45+) Millegipärast rõhutakse ainult naiste vanusele laste saamisel, kuid lugedes palju erinevaid materjale ja uuringuid, siis suurt rolli lapse tervise ja naisel raseduse kulgemise osas määrab ka mehe vanus ja sellest tulenevalt sperma kvaliteet mida mõjutab paljuski elustiil.  Mehed kes otsustavad isaks saada 45+ aastaselt on suurem risk, et laps sünnib enneaegsena, madala sünnikaaluga ja vajab intesiivravi kui beebid kelle isad olid nooremad. Vanemate isade lastel on suurem tõenäosus autismile, skisofreeniale ja kinnisideedele (täielik puhtuse kontroll, õppimise osas vaid maksimaalsed tulemused jne.)  Uuringute läbiviijad usuvad, et vanematel meestel toimuvad muutused spermas mis omakorda mõjutab embroa kasvu. Parim mida mehed saavad teha kvaliteetsema sperma jaoks on piirata alkoholi tarbimist, loobuda suitsetamisest,  tegeleda spordiga ja toituda tervislikult. 

      Ameerikas sünnitab igal aastal üle saja tuhande naise vanuses 40+. Naiste puhul me teame, et neljakümnendates rase on riskigruppi rase ja suurema jägimise all. (Ühel Eesti erakliiniku kodulehel nimetati neid naisi aga eakad rasedad, mis toob mulle silme ette vanaema). Naistel vanuses 40-44 eluaastat on raseduse katkemise oht kuni 33% kui nooremate naiste seas on see 10%-20%.

      PLUSSID

      1. Majanduslikult kindlustatud
      2. Perele orienteeritud
      3. Rohkem uuringuid raseduse ajal
      4. Haritum ja teadlikum laste kasvatamisest
      5. Vähem stressi ja muret tulenevalt majanduslikust olukorrast

      MIINUSED

      1. Risk rasedusaegsele diabeedile
      2. Suurem risk raseduse katkemisele kuni 33%
      3. Risk enneaegsele sünnitusele
      4. Kõrgem risk geenirikkele
      5. Ühiskonna kriitika
      6. Meditsiinitöötajate negatiivsed kommentaarid ja tänitamine (kahjuks seda tuleb palju ette)
      7. Võimalik kõrge vererõhk raseduse ajal ja südamehaigused

      Üks uuring mis viidi läbi USA-s tõi välja, et naised kes on sünnitanud vanemana kui 29 eluaastat elavad kauem. Uuringud näitasid, et vanemalt sünnitanute eluiga võis ulatuda 95 ja poole eluaastani. Kuid siinkohal pole ka välistatud, et see on tingitud geenidest. Samas toodi vàlja, et naised kes on sünnitanud vanemana kui 35 eluaastat on parem verbaalne mälu. 

      Seega kas on ikka nii õudne saada neljakümneselt emaks? Ei ole ☺️