Trip to Italy

Most readers already know that I frequently travel with the families I work for.

So yesterday morning we met up at the airport as we were about to head off to Italy. I’ve attached some photos from the trip (which I took myself) – and let me tell you, lake Como is beautiful! But that aside, let me first talk about the flight itself because that’s what we’re all here for.

After dropping off our suitcases, we headed over to the business lounge. I already know that the bigger child (almost three) needs breakfast before a flight – otherwise things can get quite messy and loud. So an orange juice and a couple raisin swirls later, it was time to proceed to the gate.

It was all smooth sailing to our flight seats and I was then handed the little girl (eight months), who’d been overtaken by tiredness. As our seats were in the business class, we had more than enough space. The seat next to us was empty but towards the aisle sat a middle-aged man who spared us a number of grumpy glances when the baby cried. But funnily enough, just when the little one was about to fall asleep, the man started snapping his fingers which had the baby staring at him with wide eyes. But finally the girl fell asleep and I handed her to her mother.

The seat behind the mother was empty and so we went there with the older girl. I’ve never had any problems finding activities for children. A big colouring book is always a great thing – something you can do together. Again the seat next to us was empty, only an older woman occupied the window seat beside us. We started our colouring session in hushed voices (she knows that you have to respect other’s peace). As there was a table between the two seats connecting us to the woman, we made sure not to take any more table space than half of it. I didn’t see any problems with that, but I think the woman did, as at some point she slammed her newspaper all over the table and over our colouring book!

I gently lifted her newspaper off to the available table space to which the lady asked me about our official seats. I replied back, that the little one’s is next to her mother who currently has a baby with her. She did not seem pleased at all and asked about my own seat, to which the mother turned around and replied instead. The lady jumped up, grabbed all her things and went over to my seat with lots of grimaces and threw her things on the seat.

The little girl asked me what happened and why the lady didn’t wish to sit next to us. Well, I explained that sometimes when your’e tired and angry, you may feel that others are the cause of your unhappiness, but that hopefully she will get some rest.

When it was time for breakfast, I for some reason had an ominous feeling in my stomach when I handed the littlest one over to her mother. When the stewardess reached us, she leaned over and asked in the loudest voice possible about our breakfast choice. And guess what, next moment the baby was crying!

I’ll be honest and say that really irked me, to the point where I wanted to ask if this is some kind of a joke? You see a baby sleeping and you still proceed with a voice that echoes all over the plane… I don’t think we’re the first or last ones travelling with children, and it would be nice if the flight crew had some emphatic skills.

So now I had 2 children, both awake. I helped the older one with her breakfast and still managed to finish my coffee with the other hand.

When I stood up with the little one in my arms, I felt how she held herself in a weird way (by then I knew very well what that meant). Hurriedly I asked the mother for a muslin cloth. Sadly her reaction wasn’t that quick, but still we managed to get some of the milk that came up into the cloth. The aisle floor did get some gentle spots here and there but everyone and everything else was untouched.

Stewardesses couldn’t hide their disdain much but that was the least of my problems. I cleaned up the little one and put her into her sleeping clothes. Then it was another set of smooth sailing all the way to the hotel, and the children held up well for the rest of the trip.

How was the first night away from home?

The older girl slept well but the baby woke up every hour or so. I also took care of another puddle of milk that didn’t sit well with her, and in the early morning she decided to be a chatter-box instead. It took about an hour or so to get her to fall asleep. By 7am both were awake and a new day could start.

Why am I sharing this? Lots of people think that it’s easy travelling with children, but I’d say it all depends on how mentally prepared you are. What happened during this flight is definitely not the last one where we fight against puke, poopy diapers or even angry stares from people around.

And travelling in business class does not guarantee a child-free zone. But if flight companies would make a child-free zone on their planes, then these would definitely sell out first!

Wishing you stress-free travels,


Does your home look like an aftermath of a blender used without a lid?

More often I’ve seen homes where toys, drawing necessities and DIY supplies have taken over not only the child’s room, but the whole apartment or the house.

First, it makes parents extremely anxious as they can’t even see the floor, so it’s easy to take a fall and sprain an ankle. Second, children have no idea where their toys are, and if they want to colour their favourite colouring book, pencils will be scattered all over the place.

I often tell parents that the solution is very simple, but in most cases the task feels overwhelming. Well, some have an option to ask me for help, to finish the big task that really needs to get done.

Here are couple of points to follow, to avoid that blender-thing happening to your place:

1. Have a designated box for toys – or if you have a shelf, then you can keep things organised with labelled boxes.

2. Have a separate box for toys and DIY assignments. Throw away any broken pencils or papers that can’t be used any longer.

3. Don’t keep broken toys, otherwise soon enough your child’s room will be a graveyard for broken toys.

4. Limit the amount of toys your child has and every few weeks exchange the least played toys with something that has been hidden under the pile.

5. Make sure toys are age-appropriate and put away toys they’ve outgrown. There’s no point giving a year-old a toy car with a remote control, or any kind of moving toys, as these are not age-appropriate – your child won’t know how to fully enjoy playing with these. In worst case they may even get scared.

6. If toys are brought as gifts, then it would be best to have the child play with them one by one over time, and not all at the same time. I greatly respect gift-givers who instead of bringing ‘something’ actually ask what’d be the best, or if perhaps the family would prefer a gift card instead. In the UK more and more people actually gift Amazon gift cards (and then families can buy what they think would be the best).

7. What to do with gifted toys children never play with, or have no interest in? I’d advise to have a designated box for these, as these are good to gift forward. You may think it’s not proper, but throwing these away would only create more rubbish.

8. Don’t keep too many toys at the child’s reach (10-15 toys is enough), as otherwise it’s easier for the space to become messy and no one can finish one game properly.

9. When finishing a game, make it into a habit to place all toys away before starting another one.

10. I have a practice with children, that before lunch all the toys must be collected and placed away, as then it’s good to start a new game after lunch nap. Before dinner we also save some time for gathering toys, so that the space will be clear in the morning. The trick is to implement this as early as possible and start clearing the space with them. You can’t expect them to start putting away toys on their own – be a role model.

11. For the child to play independently, they need to be taught how to do so. So play with them to encourage creativity and imagination.

12. In my opinion, the best toys for every household are: wooden blocks, Lego (size depends on the child’s age), toy animals and small cars.

13. Make a mini-library for the child, which holds age-appropriate books (these should be educational and also interesting for you and for the child). Books can come with a pretty hefty price tag, so instead you could take the child to the library every week or so.

NB! Photo is illustrative and is from the Internet.

Happy organising,



I’m sending you my warmest greetings from Ibiza!

I posted something to Instagram yesterday (kadiandbabies), to which I got many questions asking if it’s really a good idea to go to Ibiza with children? Then I got some more questions about how it is over there, isn’t the island mostly for party-goers etc.

Thanks to my job I travel a lot and get to visit the best places in the world. At the moment I’ve been in Ibiza for about a week – the family I work for rented a villa for the holidays. It’s a very nice place, and so peaceful that it reminds me of my grandmother’s countryside cottage.

Like with any country or island, there’s always some kind of an image that pops to your mind, and Ibiza is no different. Mention the name of it, and most know it’s the island of crazy parties, women wearing almost nothing but high heels, and endless yards filled with men looking to fill their nights with pleasure. And as I managed to fit all that into once sentence, that’s all I’m going to say.

Yesterday I got a couple hours of free time to have a stroll around the city. I wasn’t too impressed if I’m being honest, especially as it is an island who earns its keep through tourism. The city was completely packed, although it was only Wednesday.

But you can find outside restaurants at every corner, and during my stroll these were filled with mostly families. I decided against doing the same, with my last trip to Spain illustrated with food poisoning. However, I did grab some ice cream which sounded like the safest bet. There is much to discover, and Ibiza also has lots of museums. So if I get another second off somewhere in-between, I’ll go pay these a visit and will share what I discovered.

Getting home was the only problem I had, as taxi drivers are used to going from hotel to a hotel, but very few are willing to go to the villas that are up in the mountains. So there I found myself, explaining to the 6th taxi driver of my problem, as no one else was willing to take me up there although I had the exact coordinates and a map on my phone. And as Ibiza doesn’t have any taxi apps, you have to find the taxi spot somewhere in the city. Luckily for me, the 6th taxi driver was a local who knew where to go and how. But even then I still had to find the correct villa all by myself.

So there’s no surprise that my feet were burning by the time I got home.

Some things I greatly appreciate during my current trip is that the house has a team who takes care of everything. Team who makes sure my clothes are all clean and ironed, and the chefs who ensure my tummy is full of only the best.

As I didn’t dine outside that evening, I loved the considerateness of the house team who had left me some Thai food in the fridge… what else can one wish for when exhausted and hungry.

So whoever wishes to go to Ibiza for the holidays, feel free to go – it’s not as bad as it sounds or people make it out to be.


Itaalia reis

Kes on juba varasemalt lugenud blogi või postitusi Kadi ja Beebid facebooki lehel teavad, et reisin peredega kaasas.

Eile varahommikul Londonis lennujaamas kohtusin perega, et lennata Itaaliasse. Pildid selle loo juures on minu enda tehtud ja Como järv on imeline, kuid räägin sellest kuidas meie reis läks.

Kohvrid ära antud suundusime äriklassi lounge-i. Suurema lapse (peaaegu kolmene) jälgin, et ta alati hommikusöögi sööks, sest pärast on asjad hullud ning seda saab täiesti vältida. Apelsinimahl ja kaks rosinarulli ning pool sarvesaia söödud oli aeg suunduda meie väravasse.

Saime ilusti ennast oma kohtadele lennukis istuma kui mulle ulatati pisipiiga (kaheksa kuune), kellel oli väsimus võimust võtnud. Kuna reisisime äriklassis oli meil piisavalt ruumi. Koht meie kõrval oli tühi, kuid vahekäigu pool istus keskealine meesterahvas. Olgu siin kohal ära märgitud, et lapse nutu peal saatis ta minu suunas väga pahaseid pilke, kuid samas kui laps hakkas uinuma hakkas meesterahvas oma sõrmi nipsutama ning piigal olid silma kohe suured. Lõpuks piiga uinus ja siis soovis ema, et annaksin magava lapsel talle ning tegeleksin suuremaga.

Ema istekoha taga oli tühi koht ja palus, et ma istuks sinna ning tegeleksin suurema lapsega. Mul pole kunagi olnud probleemi tegevuste leiutamiseks reisimise ajal. Suur värviraamat ja pinal pliiatsitega on hea ajaviide mida koos teha. Taas oli meie kõrval tühi koht ja aknaalusel kohal istus üle keskea proua. Hakkasime värviraamatut värvima ning vaikselt lobisema piigaga (ta teab, et reisi ajal peab austama teiste rahu ning sosinal räägime). Kuna kahe istme vahel oli laud pandud ja pool sellest lauast olime enda alla võtnud ei paistnud minu silmis probleem, küll aga ei olnud sama meelt akna all istuv proua. Äkki lajatas ta oma ajalehe keset meie värviraamatut! Mis seal ikka tõstsin ajalehe kenasti vabale pinnale laual, mille peale proua närv ütles üles ja küsis, et kus on teie ametlik istekoht? Mina, et piiga oma on teie ees kus ema beebiga on kõrvalistmel. Selle peale läks hääletoon pagaseks ja küsis, et kus on minu ametlik istekoht mille peale laste ema pööras ringi ja ütles koha numbri. Proua kargas püsti, haaras kogu oma kraami ja suundus minu kohale istuma tehes sinna juurde hulgaliselt grimasse ja loopides oma asju. Piiga uuris, et mis juhtus, miks naisterahvas enam meie kõrval ei tahtnud istuda? Seletasin, et vahest on nii, et oled väsinud ja kuri ning siis on justkui kõik sinu halvas tujus süüdi, aga loodetavasti saab ta puhata.

Hakkati serveerima hommikusööki ja mul juba oli halb eelaimdus kui andsin pisikese emale sülle. Ema istus täpselt vahekäigu juures istmel. Muidugi tuli stjuuardess, kes kummardus ema juurde ja valjuhäälselt hakkas küsima mida ta soovib hommkusöögiks ja juua. Järgmisel hetkel pisipiiga röökis!

Olen aus, ma tundisin sisimas kuidas kops läks üle maksa ning ma tahtsin küsida, kas see on mingi nali? Sa näed, et beebi magab ja sul ei liigu mitte üks närv kui oled lapse üles ajanud…. me ei ole ilmselt esimesed ega viimased inimesed kes lastega lendavad ja oleks tore kui meeskond oleks lastega perede osas arusaajamad ning natukene empaatiavõimet oleks suureks plussiks.

Nüüd oli mul kaks last ja suuremale püüdsin tellitud hommikusööki anda, ise sain vaba käega oma hommikuse kohvi ära juua.

Tõusin pisipiigaga püsti kui tundis, kuidas ta hakkas imelikult keha hoidma (ma tean mida see tähendab juba varasemast) sain käe alla ning jõudsin emale öelda, et anna mulle kiiresti muslin, kuid tema reageerimine polnud nii kiire kui minul, kuid saime osa piimaoksest siiski muslin linasse. Lennuki pôrand sai vaid kergeid täppe ning kaasreisijad jäid puutumata.
Stjuuardessid ei suutnud oma pahameelt väga varjata, kuid see oli mu kõige väiksem probleem, nüüd oli vaja see pisike puhtaks teha ning panin uuesti talle selga tuduriided.
Kuni hotellini läks kõik kenasti ning lapsed pidasid kogu reisi hästi vastu.

Kuidas möödus esimene öö?
Suurem piiga magas kenasti, kuid väiksem oli iga tunni tagant üleval, lisaks sain veel ühe okseralli temaga ning varahommikul otsustas ta hoopis jutustada ning uuesti magama jäämine võttis aega üle tunni. Kohaliku aja järgi kell seitse olid mõlemad üleval ning päev võis jälle alata.

Miks ma seda siia kirjutan täna, sest tihti arvatakse, et lastega reisimine on lust ja lillepidu, kuid kõik sõltub sellest kuidas sa ennast vaimselt oled ette valmistanud.
Ülaltoodu ei ole mitte sugugi ei esimene ega ka ilmselt mitte viimane kord kus tuleb okse- ja kaka rallit ning vihaseid pilke ning asjade pildumisi.

Äriklassis reisimine ei taga seda, et tegemist oleks lastevaba tsooniga, vähemalt meie reisime äriklassis lastega, kui lennufirmad teeksid lastevaba tsooni lennukis, siis uskuge mind, need müüdaks välja esimesena!

Stressivaba reisimist,

Kas sinu kodu näeb välja nagu blender mida kasutades on unustatud kaas peale panna?

Ühe enam on hakkanud mulle silma kodusid külastades, kuidas laste mänguasjad, joonistustarbed ja meisterdamise vahendid on vallutanud mitte ainult laste enda toa vaid koguni kogu maja või korteri.

Esiteks tunnevad vanemad ennast sellises kodus äärmiselt ebamugavalt, sest põranda pinda pole näha ja iial ei või teada millal ennast mõne asja otsa lühi- või pikaajaliselt vigaseks astud/kukud. Teiseks ei tea lapsed kus on nende mänguasjad või kui tekib mõte värviraamatut värvida, siis pole võimalik leida tervet komplekti pliiatseid, sest kõik on kuskil mänguasjadega segamini ja organiseerimata.

Tihtipeale pakun vanematele, et lahendus on tegelikult väga lihtne sellises olukorras, kuid tihti tundub see liiga suure tööna, siis ühe võimalusena on kutsuda mind appi ja see suur töö koos ära teha.

Toon välja lihtsad punktid mida järgides väldid kaaneta blenderi kasutamise efekti oma kodus:

1. Tee mänguasjadele eraldi kast või kui on riiulid, siis pane karbid kuhu kleebid peale pildid kuhu mingi mänguasi läheb.

2. Tee eraldi karbid joonistustarvete ja meisterdamise asjade jaoks. Ära hoia alles katkiseid pliiatseid ja soditud või kasutuskõlbmatuid pabereid.

3. Ära hoia katkiseid mänguasju alles, see on prügi mille alles hoidmisel muutub lapse tuba ja halvimal juhul kogu elamine katkiste mänguasjade surnuaiaks.

4. Piira mänguasjade arvu ning iga paari nädala tagant vaheta kõige vähem rakendust leidnud mänguasjad peidus olnute vastu välja.

5. Jälgi, et lapse mänguasjad oleksid eakohased ja kui laps on beebimänguasjadest välja kasvanud, siis võid need ära panna. Samuti ei tasuks aastasele lapsele näiteks puldiga autot või liikuvaid mänguasju anda, sest need ei ole eakohased ja väikelaps ei oska nendest rõõmu tunda, halvimal juhul hoopis kardavad neid.

6. Kui tuuakse kingitusi lapsele, siis kõige lihtsam on anda neid kätte ükshaaval mitte korraga ja minu silmis on eriti kõrgelt hinnatud need kingituste toojad kes enne “lihtsalt millegi” toomist küsivad üle mida tuua ja kas sobib ehk kinkekaart paremini. Inglismaal on hakkanud üha enam levima näiteks Amazoni kinkekaardid (veebipood kus saab osta mida hing ihkab).

7. Mida teha nende kingitud mänguasjadega mis on teie perekonnas välistatud või lapse huvi selle osas kaob suure tõenäosusega peale pakendi avamist- tee kodus üks kast kus hoiad selliseid kingitusi mida on hea edasi kinkida. Tundub, et see poleks viisakas, kuid nii väldid prügi teket mänguasjade näitel mis teile ei sobi.

8. Ära hoia liiga palju mänguasju lapse vaateväljas (10-15 asjas on rohkem kui küll), sest nii on segadus lihtne tekkima ning keegi ei suuda enam ühte mängu korralikult mängida.

9. Ühe mängu lõppedes korjake mänguasjad kokku enne kui alustate uut mängu.

10. Praktiseerin lastega kes on kodus, et enne lõunasööki tuleb mänguasjad kokku korjata, sest kui lõunaunest ärgatakse on hea alustada uut mängu korras toas. Enne õhtusööki on samuti aeg mänguasjade kokku korjamisele, et hommikul ärgates oleks korras tuba. Üks trikk on see, et juba pisikesest peale korista koos lapsega, ära eelda, et ta hakkab ise oma asju lihtsalt kokku korjama – ole eeskuju.

11. Selleks, et laps oskaks paari aastaselt iseseisvalt mänguasjadega mängida tuleb teda pisikesest peale õpetada, ehk koos mängida ja arendada lapse kujutlusvõimet.

12. Minu silmis parimad mänguasjad mis võiks olla igas majapidamised: Puidust klotsid, legod (olenevalt vanusest erinevate suurustega legod), erinevad mänguloomad ja pisikesed autod.

13. Tee lapsele pisike raamatukogu, kus on eakohased raamatud mis arendavad ja on huvitavad nii sulle kui lapsele lugeda. Raamatud on päris krõbeda hinnaga, seega käi lapsega iganädalaselt raamatukogus.

NB! Pilt on illustreeriv pärineb internetist.

Mõnusat organiseerimist,


Saadan eriti palavad tervitused hetkel Hispaania-st Ibiza saarelt.

Eile tegin Instagrami (kadiandbabies) postituse peale mida sain mitmeid küsimusi, et kas tõesti lastega Ibizale? Kuidas seal on? Kas see pole mitte saar pidutsejatele jne?

Tänu oma tööle reisin palju ning külastan vaid parimaid kohti.
Hetkel oleme juba pea nädala olnud Ibizal ning pere on selle tarbeks rentinud villa. Väga mõnus ja rahulik koht nagu maal vanaema juures.

Nii nagu iga riigi või saare puhul on mingisugune imago külge saadud on ka Ibiza. Kui mainida Ibiza, siis teavad enamus, et tegemist on meeletute pidude, olematus riietuses- ja kõrgetel kontsadel naiste ning kiimaste meestega. Võtsin ühe lausega kõik kokku ning sel teemal enam ei peatu.

Eile sain õhtul mõned tunnid vaba aega, et minna linna jalutama. Minus ei tekitanud mingeid erilisi muljeid ilmselt seepärast, et tegemist on saarega mis elatub turistide teenindamisest. Linn oli rahvast täin hoolimata, et oli kõigest kolmapäev.
Väga palju peresid oli lastega ning einestati perekonniti välirestoranides millest sel saarel juba puudust ei tule. Kuna ma mäletasin veel liigagi hästi oma eelmist reisi Hispaaniasse kus saime toidumürgituse, siis väljas otsustasin mitte einestada, kuid jäätist sõin küll, tundus kõige ohutum. Kuna Ibizal on ka palju muuseume, siis juhul kui mul juhtub veel vaba aega olema, lähen külastan neid ja jagan siis siin oma muljeid ka.

Ainus probleem mis mul tekkis oli taksoga tagasi koju saamisega, sest taksojuhid sõidutavad kliente hotellide vahet mitte aga mägedes asuvatesse villadesse. Kui olin kuuenda taksojuhi jutul ja seletasin, et nüüd on jama, sest mitte keegi eelnevatest ei taha mind ära viia, isegi kui mul on olemas täpsed kordinaadid ja ma kasutan oma telefoni interneti jne. Ibizal ei ole takso appi mille kaudu endale tellida taksot, seega tuleb leida kus tänaval taksode “kodu” on. Minu õnneks oli taksojuhi näol tegemist kohalikuga, kes teadis kuidas ja mismoodi minna, kuid siis kui hakkasime piirkonda jõudma pidin ise üles otsima õige maja.

Koju tagasi jõudes lõid mu jalad tuld, sest viimased päevad pole olnud ju rohkem kõndmist kui majas ning siis väljas basseini ning jõusaali.

Mõned asjad mida ma praeguse reisi juures väga kõrgelt hindan on see, et majas on meeskond kes hoolitseb kõige eest. Selle eest, et mu riided oleksid puhtad ja triigitud ja kokad, et mu kõht oleks täis vaid head ja paremat.
Kuna ma väljas söömas ei käinud, siis külmikusse oli mulle pandud õhtusöök kõrvale tai toitu…. no mida sa veel oskad soovida kui jalad tuld löövad ja kerge nälg on kallal. 🙂

Seega kes soovib perega puhkama tulla Ibizale, siis muidugi tulge, see pole midagi nii hull nagu tundub. 🙂


My body is Mine!

I came into this world as a bundle of joy for mommy and daddy.
I had no presumptions, no expectations or hopes. As a baby I liked being close to mommy and daddy, and I disliked strange aunties and uncles who always wanted to pinch my cheeks and pat me. ‘Oh looks at these cute cheeks!’, and ‘What cute chubby legs!’. And when I wanted nothing more than to nap, they wouldn’t leave my cheeks alone! If I had known how to speak, I would’ve told them to keep their hands off of me. But I didn’t yet know, and so I cried so my mommy/daddy would save me!

So came a time of crawling around and exploring, trying to climb and run around. With visitors I hid myself behind the couch or under the kitchen table (the big table cloth hid me well, or so I thought). Or sometimes I quickly slipped outside (no one would follow me there, not even for my cheeks).

Some guests were nice and I liked them a lot! Especially my uncle Rein who I high-fived many times, and if I wanted, he threw me into air and played with me. If I didn’t feel like it, he never poked at me – what a great uncle!

I also clearly remember some of my daddy’s friends, who came over to fix the car or dropped in for a chat. With their oily and ill-smelling fingers (which I now know were from smoking) they pinched my cheeks and pulled at my braid. Just for fun, they said. It wasn’t fun. My daddy should’ve told them off.

When I was a little bigger and tagged along with my grandma, one thing was for sure. She never let anyone pinch my cheeks, give me a peck or pat on my head. My grandma has always thought children do not need the constant pinching and patting, even by family. She always said ‘the child will come when they want!’ – a very smart granny!

Today I decide who to hug and who can touch me. I don’t go to just any hairdressers’, beauty salon or a doctor – I have chosen these people with care.

And all of the above is only a small part what parents can do to protect their children.

You know how hard it’s for me to watch when a child needs to apologise to another, and then adults say they need to hug and kiss to make up. Why are you punishing the child? Is the apology not enough?

It doesn’t matter if it’s a sister/brother, nursery mates or just children at the local playground. Every child has the right to decide whose hand they hold, who they give their kisses to and who has the right to touch them. And if the child has no mood for even mom’s or dad’s kisses/hugs in the morning, then they must not be forced. This only creates ill feelings in the child, as if they’re in the wrong for not accepting it.

I asked a 2.5-year-old yesterday if I could have a hug? The answer was: ‘You can hug my bunny if you want to!’ Her message was clear and this needs to be respected. A couple hours later she came to me and said: ‘Kadi, I want a hug!’ – and then of course she got all the hugs she asked for.

Even when choosing a stroller, I advise to get one where you can change the direction in which the child sits in. I prefer ones where the child’s facing me, with their back towards the moving direction. Why?
First – this lessens the chance that someone I know or a person in the public transport can pinch the child’s cheeks or touch them in any way.
Second – if the child is holding something or falls asleep, then I can see what’s going on and can make adjustments there and then, or even remove an object from their mouth.

Around 85% of the new parents I’ve spoken to say that they greatly dislike if someone touches their newborn or holds them too early on. They also feel bad when refusing requests to hold the baby, especially grandparents.

I have also written more about kissing babies and toddlers.

I’ve also expressed my opinion about uploading baby pictures to social media.

NB! Photo is illustrative and is from the Internet.

Dear parents, please protect your children. Respect your child’s decision about who they wish to initiate contact with. Your child doesn’t yet know that their body is theirs, but you know!









Posting baby and toddler photos online

(This article was originally published in December 2017 on Kadi and Beebid Facebook page)

Many months ago I started questioning how law protects children in terms of their photos being posted online. And I don’t mean professional family photoshoots or photos from their birthdays.

I speak of the nude baby/children photos. Whether it’s taken on a beach, during a water fight at home, eating on their own while wearing nothing, or bathing photos. There are so many ill people in the world, why give them the satisfaction and give your own child’s photos for them to take advantage of?

So I had a question – if someone else uses an adult’s photo on their social media, that could be identity theft, but what about children?

I spoke to web constable Maarja Punak, who commented on the situation in Estonia: ‘Both parents have the right to use their child’s photo until the child becomes an adult by law. That is not identity theft. It would only be an identity theft if an account is made with the child’s name and the social media page holds a suspicious value. But it is not prohibited if it has been done with parents approval.  However if an account with the child’s name and photos is made by a family relative, then that can be put forward as a case investigation.’

I asked if there’s any law to protect the child in these cases, to which web constable Punak replied: ‘Child protection regulations state that parents must act based on what is best for the child’s well-being. Naked baby photos are not illegal, although the taste and ethics can be questioned.’

Where runs the line between an ethical and an unethical photo? Should we perhaps keep some photos in our albums and not share these with the whole internet? What happens when the child becomes an adult, would they be proud of their parents and the posted naked baby photos?

Here I would like to remind everyone to please take great consideration before posting photos of your child online.


Minu keha on Minu keha!

Sündisin siia ilma oma emme-issi rõõmuks.
Mul puudusid eelarvamused, ootused ja lootused. Beebina meeldis mulle emme-issi lähedus ja mitte see, et võõrad onud-tädid kogu aeg mind näppida tahtsid – pluti-pluti oi kui nunnu suurte põskedega beebi, oi kui mõnusad trullakad jalad või kui ma tegin vankris uinakut, siis röötsutasid Sa mulle vankrisse ja ikka pidid näperdama mu suuri põski! Kui oleksin osanud rääkida, siis oleksin öelnud:” KÄED EEMALE MINUST!”, kuna ma rääkida ei osanud, siis ma hakkasin lihtsalt nutma, et emme-issi mind päästma tuleks!

Kätte jõudis aeg kui hakkasin ringi roomama, tugede najal püsti ennast ajama ja ringi jooksma. Kui keegi meile külla tuli, siis kõigepealt oli alati mõtekas varjuda tugitooli nurga taha, köögis laua alla (suur laudlina varjas hästi laua all olijat, vähemalt nii ma arvasin) või vupsata kiirelt ukse vahelt õue (sinna ei hakkanud keegi järgi tulema, et põsest sikutada).
Mõned külalised olid toredad ning neid ootasin pikisilmi! Üks selline tore mees oli onu Rein, temale lõin mitu suurt patsu ja kui tahtsin viskas mind õhku ning mängis palligi. Kui mul tuju polnud, siis ta ise mind mitte kunagi torkima ei tulnud – vot kus tore onu!

Mäletan siiani väga eredalt kuidas vahel isal tulid mõned sõbrad, et autot putitada ja nii möödaminnes oma õliste ning paberossi järgi haisevate näppudega mind põsest tiriti või patsist tõmmati –  ikka nalja pärast noh. (minul ei olnud naljakas ja tegelikult oleks pidanud isa mind nende onkude eest kaitsma või ütlema neile midagi).

Siis kui juba suurem olin ja vanaemaga kuskile küla peale kaasa läksin, üks asi oli kindel, mitte kellelgi ei lasknud ta mind näperdada, notsutada, lutsutada, musitada, patsutada jne. Minu vanaema on alati olnud seda meelt, et lapsi ei ole vaja näperdada ning tema ütleb alati:” küll laps ise tuleb kui tahab!” –  Väga tark!

Täna otsustan ise keda kallistan ja kes tohib mind puutuda. Ma ei käi suvalise juuksuri, kulmutehniku või arsti juures – olen neid inimesi hoolikalt valinud. 

Ülaltoodu on vaid pisike osa sellest mille eest vanemad saavad oma lapsi kaitsta. 

Teate kui jube on vaadata kuidas laps peab teise lapse käest vabandust paluma ja siis öeldakse, et nüüd tee musi ja kalli ka. – mille eest te seda last karistate, et vabandusest lihtsalt ei piisa?!? Pole vahet kas tegemist on oma õe/vennaga, lasteaia kaaslasega või lihtsalt mänguväljakul mängivate lastega.

Igal lapsel on õigus otsustada kellel ta hoiab käest kinni, kellele ta teeb kalli ja ka seda kes võivad teda üldse puutuda. Juhul kui lapsel pole tuju hommikul ka oma ema-isa musi-kalli jaoks, siis ei tohi teda sundida ja tekitada halba enesetunnet kui ta nüüd ei torma sind kallistma-musitama. 

Küsisin eile 2,5 aastaselt kas ma saaksin ühe kalli? Vastuseks tuli:” sa võid kallistada minu jänest kui tahad!” Lapse sõnum oli selge ja seda tuleb austada. Samas mõni tund hiljem tuli ta minu juurde ja ütles:” Kadi, ma tahan sinu kallistust!” – muidugi ta sai need kallistused.

Lapsele vankrit valides soovitan alati valida selline mille istumise suunda saab muuta. Ise eelistan neid kus laps on seljaga sõidu suunas ja näoga minu poole.
Esiteks – maandab see võimalust, et keegi vastu tulev inimene või ühistranspordis reisijad saaksid last põsest sikutada, näpuga ribide vahele surada või kes teab mida kõike veel teha.
Teiseks – kui lapsel on midagi käes, et seda suhu panna või jääb hoopis vankris magama, siis on mul ülevaade mida ta teeb ja vajadusel saan kohandada vankri asendit magamiseks või eemaldada võõrkeha suust.

Kui olen suhelnud värskete lapsevanematega, siis 85% öeldakse, et neile üldse ei meeldi, et keegi nende last puutub või sülle tahab võtta ning tuntakse ennast halvasti kui öeldakse vanavanematele, et beebi sülle võtmisega võiks pigem oodata.

Olen kirjutanud ka teemal beebide- ja väikelaste musitamise kohta :

Varasemalt olen kirjutanud teemal laste piltide avaldamine sotsiaalmeedias:

NB! Pilt on illustreeriv ja pärineb internetist.

Hea lapsevanem, palun kaitse oma last võõraste käte- ja silmapaaride eest ja austa oma lapse otsust füüsilise kontakti loomisel teise inimesega. Sinu laps ei tea, et tema keha on tema keha, aga sina tead!



Beebi- ja väikelaste piltide interneti avarustesse riputamine.

(Postitus on algselt avaldatud 2017 detsember Kadi ja Beebid Facebooki lehel)

Mitu kuud tagasi hakkasin kirjutama- ja materjali otsima selle kohta, et kuidas on seadusega kaitstud väikelapsed, seda sellest vaatenurgast kui kasutatakse lapse pilti oma kontodel ja hiljem kommentaariumites.

Ma ei räägi nendest fotodest kus perega on käidud fotograafi juures või sünnipäeva pilt tordil küünla puhumisest.
Ma räägin sellest kui riputatakse lapsest paljaid pilte. Olgu selleks siis suvine rannas viibimine, veesõda koduaias, iseseisvalt söömine või vanni pildid. Maailmas on palju haigeid inimesi, miks neid rahuldada ja lasta kuritarvitada teie lapse piltidega?!?!!!

Tekkis küsimus, kui keegi kasutab täiskasvanu pilti oma kontol, siis on tegu identiteedi vargusega, aga kuidas on lood väikelastega?

Palusin teema osas veebikonstaabel Maarja Punak kommentaari, kes vastas :”Lapse piltide kasutamise õigus on mõlemal vanemal kuni lapse täisealiseks saamiseni. See ei ole identiteedivargus, oleks juhul, kui nad kontole paneksid ka lapse nime ja see on kokkuvõttes kaheldava väärtusega, kuigi, mitte keelatud, kuna antud juhul on lapse õigused kaitstud, seda tehakse vanemate nõusolekul. Kui konto aga teeks keegi lähisugulastest, siis see võiks olla menetlemist väärt asi.”

Kui uurisin, kas tõesti pole ühtegi seadust, mis last kaitseks, vastas veebikonstaabel Punak :”Lastekaitseseaduse üldsätted: oma tegevuses peab lapsevanem lähtuma alati lapse huvidest ja heaolust. Paljas beebipilt ei ole keelatud pilt, küll aga on küsimus heas maitses ja eetikas.”

Kus maalt jookseb piir sobivate- ja sobimatute piltide vahel? Kas võiks teatud fotos siiski hoida kodus oma albumis, mitte kõigiga jagada? Kas laps täiskasvanuna oleks uhke oma vanemate üle, kes temast paljaid pilte on internetiavarustesse riputanud beebi/väikelapsena?!

Siinkohal tahaksin oma jutuga lihtsalt meelde tuletada lapsevanematele, et mõtle enne hoolega kui mõne pildi oma lapsest interneti riputad.


Blog at

Up ↑